Erkki Koort: ega me soomukeid paraadi jaoks osta

Kaitseväe paraad tänavu 24. veebruaril Vabaduse väljakul. Foto: Mihkel Maripuu

• Laiapindse riigikaitsega alustasime 1992. aastal tahtmatult.
• Ühiskonna vastupanuvõimet tuleb vaadata ühtse tervikuna.
• Paberi tootmine aitab «paberarmeed» vähendada.

Eesti on aastaid juurutanud laiapindse riigikaitse mudelit, mis tähendab, et riigi kaitsmisega ei tegele vaid kaitsevägi, vaid kõigil on täita oma roll. Loomulikult tähendab see ka kaitseväe abi teistele nende rolli täitmisel. Idee on suurepärane ning paljud meie NATO partnerid võiks sama eesmärgi poole püüelda.

Tegelikult alustasime selle mudeliga – teadlikult või tahtmatult – juba 1992. aastal, kui moodustati Eesti Riigikaitse Akadeemia, mille üks osa oli sõjakool. Ka kõigi teiste erialade (politsei, uurimine, toll, piirivalve, justiitsvaldkond) kadetid läbisid sõjalise väljaõppe, saades ka reservohvitseri auastme. See tagas võrgustiku ning samuti ühise keele.

​Siis läks aga midagi katki või arvas mõni endine ohvitser, et Eestil on sama piiramatu hulk inimesi kui riigil, kus tema väljaõppe sai. Sõjakool lahutati ning alates 1998. aastast ei antud enam ka reservohvitseri auastet. Loll otsus.

2011–2012 alustasime laiapindse riigikaitsega uuesti. Tänu sellele on riik kindlasti märksa paremini valmis, kuid sellest ei piisa. Kaitsevägi on teinud läbi tohutu arengu ning oleme ostnud relvasüsteeme, mille tulemusena on meie kaitsevõime kasvanud. Lahingumasinad ​CV-90, liikursuurtükid K9 Kõu on vaid mõned näited selles reas.

​Ometigi kohkub ühiskond ära, kui saadetakse e-kiri, et ostke mõni konserv, pakk makarone ning varuge vett. Algab diskussioon, kas Eesti valmistub sõjaks. Kuulge, ega me neid soomukeid ja liikursuurtükke paraadi jaoks osta! Ühiskonna vastupanuvõimet tuleb ikka tervikuna vaadata.

Tasub aga arvestada, et laiapindsus riigikaitses tähendab seda, et tooli üks jalg ei saa olla teistest pikem.

Mis on taganud kaitseväe sellise arengu? Kõrvaltvaatajana saan esile tuua kaks tegurit: kogu ühiskonda hõlmava kokkuleppe ja sõja puudumise. Kaitsekulutustele mõeldud kaks protsenti SKTst on pidanud iga valitsuse ajal ning viimastel valimistelgi lubasid kõik erakonnad (välja arvatud Vasakpartei) raha juurde. Sõja puudumine on mõistagi tinglik, sest «laboritingimustes» on olnud kogu aeg midagi võtta. On see siis Afganistan, Iraak, Mali, Kesk-Aafrika Vabariik või Lääne-Balkani riigid. Kõik see on loonud võimaluse katsetada mitmel korral oma valmisolekut ning teada saada, kas varustus päriselt ka kohale jõuab.

Koduses Eestis on olnud võimalik segamatult planeerida ning selles on oldud väga head. Õppusel näeme üksust tegutsemas, kuid selleks, et pataljonil oleks reaalne lahinguvõimekus, tuleb kõvasti vaeva näha. Iroonilisel kombel aitab paberi tootmine vähendada paberarmeed ning omada üksusi, millega on ka midagi peale hakata.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kaitseväe peadpööritav areng ilmselt jätkub, ning mul pole hetkekski kahtlust, et praeguses julgeolekuolukorras võiks kaitse-eelarve jääda pidama kolme protsendi juures SKTst. Tasub aga arvestada, et laiapindsus riigikaitses tähendab seda, et tooli üks jalg ei saa olla teistest pikem.