Sass Henno: kõva mees on see, kes murrab armastuseta laste nõiaringi
Kirjanik Sass Henno.
Jaanus Lensment
«Kui ma oleks lootena valida saanud, oleksin iga kell tahtnud, et keegi mu aju näpitsatega sodiks pigistab, kui et järgneb lapsepõlv, mis annab kaasa alaväärsuskompleksi, lähisuhtehirmu ja nende vaigistamiseks kõik sõltuvused, alates alkoholismist, lõpetades endale rasvase päästerõnga ümber söömisega,» kirjutasin parklas selle küünilise vastuse, kui Postimees minult kiiret kommentaari küsis, et kas mehed peaksid ka abortide arvu vähendamise eest vastutama. Ja alles siis jäin mõtlema.
Olen terve oma noore elu uskunud, et parem on mitte sündida, kui sündida vägivaldsesse, sind alandava armastusega perre. Olen suurema osa elust olnud endaga väga puntras, õnnetu ja arusaamatult vihane. Samas, sellest avameelselt rääkides, on mul see, mida praegu nimetatakse ohustatud vabaduseks – absoluutne sõna- ja loomevabadus. Ja ma loodan, et mu sõnad muudavad täna kellegi arvamust abordist. Ja mõne mehe arvamust lapsevanemaks olemisest.
Mehed ei tohiks abordi üle kerglaselt targutada mitmel põhjusel. Esiteks ei kujuta enamik häid, tarku ja igati asjalikke mehi absoluutselt ette, mida see naise jaoks tähendab. See pole tarkusehamba väljatõmbamine. Paljud mehed ei ole näinud oma kallimat tabletiabordi vereloigus ega ole mõistnud, kuidas on anesteesiast ärgates tunda, et sinust on välja lõigatud tükk su hingest, mis ei kasva kunagi tagasi.
Just mõistmatusest ei sobi targal mehel rääkida ka sellest, et abort on iibe- ja pereplaneerimise vahend, mis peaks olema raskemini kättesaadav, et rahvastiku vähenemine kaoks. Abort, mis tihti kahjustab naise emotsionaalset ja füüsilist terviklikkust, on keeruline valik, milleni naine jõuab läbi väga raske ja kaalutletud otsuse. Abordi teine kaasosaline on loomulikult mees, kes aga ei tunne naise keha eest mingit muud vastutust peale kohatise peremehetunde.
Te äkki teate naisi, kellel mehed on palunud aborti mitte teha, et naise üle kontroll säilitada? Teate ka naisi, kellel on lapsed, keda mees kasutab manipuleerimiseks. Ja kahjuks teate te ka naisi, kes manipuleerivad laste abil meestega, surudes meestele peale isa-vastutust, mida nad ei vääri.
Just mõistmatusest ei sobi targal mehel rääkida ka sellest, et abort on iibe- ja pereplaneerimise vahend, mis peaks olema raskemini kättesaadav, et rahvastiku vähenemine kaoks.
Piirates aborte, saavad tõelisuseks kaks õuduslugu. Kas sünnib juurde soovimatuid vanematevahelistes tülides jõhkralt haiget saavaid lapsi või tekivad nurgatagused kontrollimata aborditeenuse pakkujad.
Selle asemel, et jagada näljahädalistele tühje taldrikuid (mitte toitu ega haridust), on meil vaja suurendada kvaliteetse seksuaalhariduse kättesaadavust ja mõju. Pereõpetus pole see, mis soost on vanemad või mida tähendab abielu. Õige perekonnaõpetus on see, mis algab oma lapsepõlves kogetud traumade mõistmisest, et neid mitte oma lastele edasi kanda. Just seepärast käin koolides oma loenguprojektiga «Asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge».
Mehed ei oska vastutada abordi eest niikaua, kuni nad ei ole õppinud end armastama, õppinud olema monogaamses turvalises suhtes ega õppinud, et lapsi tuleb saada mitte riigi jaoks, vaid selleks, et neid armastada nii, nagu sinu vanemad ei osanud.
Igast karistada saanud lapsest kasvab karistav täiskasvanu. Löödud lapsest kasvab tulevane vägivallaõigustaja. Ja kõvad mehed pole need, kes aborte keelata tahavad, vaid need, kes oskavad armastuseta laste nõiaringi oma eeskujuga katki murda.
Varro Vooglaid: valmisolekuta lapsi vastu võtta ei peaks seksuaalsuhetesse astuma
SAPTKi juhatuse esimees Varro Vooglaid.
Erik Prozes
Abordini ei vii mitte niivõrd soovimatu rasedus, kuivõrd ükskõikne suhtumine seksuaalsuhetega kaasnevasse vastutusse ja soovimatus lapsi vastu võtta, suletus elule. Samuti inimelu pühaduse eitamine ja pea alati isiklike huvide asetamine kõrgemale lapse õigusest elule. Ilma valmisolekuta lapsi vastu võtta ei peaks astuma seksuaalsuhetesse, sest laps on seksuaalsuhete loomulik vili, mitte ebaloomulik ja ebameeldiv kõrvalprodukt, mille võib vastavalt soovile ära hävitada.
Just seetõttu nimetatakse kristlike põhimõtete kohaselt seksuaalsuhteid abielulisteks suheteks – suheteks, mis kuuluvad olemuslikult abiellu ehk kooslusse, mille olemuslikuks osaks on abikaasade vastastikune tõotus võtta vastu lapsi ning jääda nii heas kui ka halvas teineteise kõrvale, ennekõike selleks, et tagada lastele võimalikult kindel ja turvaline kasvukeskkond.
Seksuaalsuhete taandamine vastutusevabaks naudingute instrumendiks röövib inimseksuaalsuselt väärikuse. Selles ei pea nägema ühiskondlikult aktsepteeritud ideaali. Seksuaalrevolutsioonist läbi imbunud ühiskonnas võib see kõlada kummaliselt, aga tegelikult on see elementaarne tõde, mida peaks tunnistama iga inimelu pühadusest lugu pidav ja inimväärikust austav inimene ning ka riik.
Eelnev on paljuski vastus küsimusele, mida saaksid mehed teha, et oleks vähem soovimatuid rasedusi ja aborte. Selle eesmärgi poole liikumiseks on vaja ühiskonnas taastada arusaamine, et süütu inimese tahtlik tapmine (ja selle riiklik rahastamine) on igal juhul moraalselt vale ja lubamatu, sõltumata sellest, kas inimene tapetakse enne või pärast sündi. Selline mõtlemine peab juurduma ühtmoodi nii naistes kui ka meestes, juba lapseeast saati, sest laste eostamisega seonduv vastutus lasub üldjuhul nii ühel kui ka teisel.
Päris kindlasti on tarvis härrasmeheliku kultuuri jõulist taassündi, mille osaks on ka elementaarne tõdemus, et mehed ei tohiks käsitleda naisi oma seksuaalsete ihade rahuldamise objektina, vaid peaks nägema neis oma abikaasat ja laste ema, keda tuleb just sellisena austada ja hoida. Paraku soosib domineeriv kõdukultuur (ennekõike pornograafiakatk ja meelelahutustööstus ning neist lähtuv juhusuhete ja lahutuste normaliseerimine) risti vastupidiseid hoiakuid.
Ükski tõeline mees ei tohiks survestada naist aborti tegema. Samuti ei tohiks tõeline mees jätta naist (veel sündimata) lapsega üksi, sest mehe esmane vastutus perekonnas on kanda oma lähedaste eest hoolt ja olla nende kaitsja. Hüljata vastutus oma naise ja laste ees tähendab paljuski ka oma mehelikkuse hülgamist.
Ühiskonnas on vaja taastada arusaamine, et süütu inimese tahtlik tapmine (ja selle riiklik rahastamine) on igal juhul moraalselt vale ja lubamatu, sõltumata sellest, kas inimene tapetakse enne või pärast sündi.
Vastava soovi korral ei takistaks miski ka valitsust täiesti jaburate «Kumm on seks»-tüüpi kampaaniate asemel korraldamast kampaaniaid, mis rõhutaks ühelt poolt inimelu pühaduse ja sündimata laste inimsuse, ent teiselt poolt ka nii naiste kui ka meeste vastutuse sõnumit. Abordiprobleemi ületamiseks ei piisa kontratseptiivse mentaliteedi külvamisest.
Vastupidi, selleks on tarvis ulatuslikku kultuurilist muutust – inimliku väärikuse ja seksuaalsuhete tõelise tähenduse uuesti mõtestamist või õigemini selles osas õigete printsiipide meeldetuletamist ning kultuurilise normina taaskehtestamist. Vaja on juba lapseeast saati igaühes juurutada üldkultuurilist baastõdemust: vabadus ja vastutus peavad käima käsikäes.
/nginx/o/2021/09/07/14052172t1h1173.jpg)
/nginx/o/2019/04/29/12019712t1h48e0.jpg)