Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/12/12552900t1hea9d.jpg)
/nginx/o/2019/04/25/11977756t1h9057.jpg)
«Kevadist suurvett nüüd igal aastal enam ei näe. Tuleb küll ette, et vesi on suur, aga mitte kevadel, või et vesi on kevadine, aga pole suur. Kevadine suurvesi on sündmus.» (Fred Jüssi, «Kevadine suurvesi»). Miks kevadist suurvett aastatega kipub vähemaks jääma, on natuke saladus. Vähemalt osaliselt.
Eks põhjusi on palju, mõnegi kohta võib mõndagi põhjendatult arvata. Muutuv kliima tähendab seda, et lund tuleb vähem, sest üha enam sademeid tuleb ka talvel vihmana. Seegi lumi, mis maha sajab, kipub üha enam sulama juba talviste soojadega. Nii nihkubki suurvesi paiguti talvele ja taandub varakevadel või koguni jõuab juba kevade hakuks sootuks ära kaduda.
Kõike kliimamuutuse kaela ajada pole ilmselt õige. Palju siis kliima ühe inimpõlvega muutunud on? Vähem kui ühe kraadi, arvutades keskmiste järgi.