Kevadvete aeg jääb aina napimaks

Toerehe rannaniit kevadel. Sellist vett vajab luhaelustik kevade lõpuni. Foto: Mehis Rohtla

«Kevadist suurvett nüüd igal aastal enam ei näe. Tuleb küll ette, et vesi on suur, aga mitte kevadel, või et vesi on kevadine, aga pole suur. Kevadine suurvesi on sündmus.» (Fred Jüssi, «Kevadine suurvesi»). Miks kevadist suurvett aastatega kipub vähemaks jääma, on natuke saladus. Vähemalt osaliselt.

Eks põhjusi on palju, mõnegi kohta võib mõndagi põhjendatult arvata. Muutuv kliima tähendab seda, et lund tuleb vähem, sest üha enam sademeid tuleb ka talvel vihmana. Seegi lumi, mis maha sajab, kipub üha enam sulama juba talviste soojadega. Nii nihkubki suurvesi paiguti talvele ja taandub varakevadel või koguni jõuab juba kevade hakuks sootuks ära kaduda.

Kõike kliimamuutuse kaela ajada pole ilmselt õige. Palju siis kliima ühe inimpõlvega muutunud on? Vähem kui ühe kraadi, arvutades keskmiste järgi.

​Aga aastad teadagi pole vennad, ka «ennevanasti» oli mõni talv soe ja tänapäeval mõni õige külm, ent neid külmi jääb vähemaks ja soojad muutuvad tavalisemaks. Kevadine suur sulavesi pole veel õnneks minevik, kuid on muutunud aina haruldasemaks. Ja mida enam kliima tulevikus soojeneb, seda hullemaks see tendents läheb.