Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/04/17/16011280t1h3ec7.jpg)
/nginx/o/2019/04/25/11977673t1h04ef.jpg)
- Kevadvee aeg nihkub varasemaks ja kalamaimud ei jõua suureks kasvada.
- Veevaesel aastal on kunagine hea kudeala ökoloogiline lõks, noorkalad hukkuvad.
Muutuv kliima on kaasa toonud soojemad talved, mille jooksul lumikate jõuab korduvalt sulada – kui seda üldse tekib. See aga tähendab, et kevadiste suurvete ulatus ja kestus väheneb ning nihkub varasemaks. Nii on suurvete maksimum mõnel aastal juba veebruaris, varem, kui kalad kudema hakkavad.
Paljud Eesti kalaliigid on kohastunud sigima kevadel, suurvete ajal. Sellised on näiteks haug, säinas ja särg.
Kasari või Emajõe üleujutatud luhad on neile ideaalsed: lisaks jõgede veepeegli paljukordsele suurenemisele suudab kevadist jõudu täis päike üleujutatud luhtade madala vee päeval soojaks kütta. Toitaineterikkas soojas vees hakkab arenema taimne ja sellest toituv loomne plankton – pisikesed selgrootud – ja nõnda on kalavastsetele toit olemas.
Nii tänavune kui ka eelmine talv olid viimasele ajale tüüpilised. Matsalus saavutas veetase haripunkti märtsi lõpus ja aprilli esimestel päevadel hakkas see juba kiiresti langema. Põhjus on lihtne: kui vanasti sulas sel ajal päikese eest varjatud metsaalustes alles lumi, siis nüüd ei olnud metsadest enam vett juurde tulemas.
Selleks et kalade muutunud elutingimustest paremini aru saada, on Tartu Ülikooli kalateadlased Matsalu rahvuspargi edelaosas, Teorehe rannaniidul kolme viimase kevade jooksul haugide kuderändeid uurinud. Tänu karjatamisele on see ala tasane niiske rohumaa, mis on rände- ja pesitsusajal väga sobiv paik nii veelindudele kui ka kahlajatele (kurvitsaliste seltsi kuuluvatele ranniku- ja soolindudele – toim). Kevadise üleujutuse ajal on siin järv, kus haugid läbi aegade kudemas on käinud.
Haugi instinkt ei sunni kiirustama
Uuringu käigus paigutati karjamaale vee juhtsoonele maimude püüdmiseks pisike mõrd, kus kalauurijad iga päev kalad üle lugesid (hinnanguliselt sattus sinna kokku umbes 5300 pisikest haugi) ja siis vabaks lasid. Nii tehti kindlaks kudema tulnud haugide arv (ümardades oli see mõnisada), kudemise algus ja lõpp ning telemeetriliste märgiste abil sai selgeks seegi, kui kaugel merest kalad kudemas käisid ja kauaks nad sinna jäid. Aja poolest olid isenditevahelised erinevused suured, kohal oldi mõnest päevast pooleteise kuuni. Ning lõpuks, töö andis vastuse, millal ja kui palju noori kalu sündis.
/nginx/o/2019/04/25/11977671t1h7fa9.jpg)
Kahjuks selgus, et Teorehe kevadisel ajal vanasti lausa sulavee mereks muutunud rannakarjamaa ning selle valgalas olev Sauemere järv ei ole haugi kudemiseks tänapäeval enam kuigi sobivad. Korraks vesi tõuseb, ujutab suured alad üle ja kutsub kalad kudema, siis aga langeb nii kiiresti, et mari kipub veel enne koorumist kuivale jääma.
Ja isegi kui maimud jõuavad kooruda, vajavad pisikesed kalahakatised aega, et kasvada suurusesse, mil on võimalik võtta ette teekond merre. Haugi instinktid, geenidesse kirjutatud õpetused ellujäämiseks, ei sunni neid kiiresti sünnikohast põgenema. Pigem on haugile omane jääda paigale kuuks-kaheks, saavutada vähemalt nelja-viiesentimeetrine pikkus ja siis sügavamasse vette rännata.
Kuigi Teorehe ja Sauemere haugi kudekoondis on kohastunud kudema ajaliselt varem, võrreldes näiteks Kasari luhal kudevate haugidega, pole neist instinktidest suurt kasu, kui vesi langeb juba aprilli alguseks. Näiteks 2018. aasta kevadel jõudis Teorehe-Sauemere süsteemist merre ujuda vähem kui pool koorunud haugidest, need esimesed. Enamik asutas end rändeteele alles siis, kui enam kuhugi minna polnudki: vaid kolm päeva pärast esimeste kalakeste ilmumist sulgus väljapääs. Vesi voolas umbsesse tiiki, kust edasi merre viiv tee juba sootuks kuivaks oli jäänud.
Tiigist sai loik, vesi imbus ajapikku maasse ja noored kalad hukkusid. Tegelikult oli eduka sigimise osakaal ilmselt veel väiksem, sest suur osa koetud marjast jäi tõenäoliselt enne koorumist kuivale ega jõudnud ka paljud koorunud haugid nende lugemiseks kasutatud mõrrakeseni. Nii võib öelda, et veevaesel aastal töötab kunagine suurepärane kudeala pigem ökoloogilise lõksuna – kalad tulevad instinktide toel sinna sigima, aga uuest põlvkonnast jõuab merre vaid tühine osa.
/nginx/o/2019/04/25/11977672t1h3c85.jpg)
Mida teha, et haugipõlvkonnad oleksid sama arvukad kui minevikus, kui suurveed laiusid vahel mai keskpaigani välja? Lahendus on lihtne: olulisematel kudealadel tuleb hoida vett kauem paigal. See sobib ka lindudele, kes kauem püsiva suurveega harjunud. Üks koht, kus selline kava olemas, ongi nimetatud Teorehe rannakarjamaa. On valminud plaan rajada regulaatorite süsteem, et suurvee kestust pikendada. Tasub märkida, et samasuguste hüdrotehniliste lahendustega on näiteks Rootsis merre jõudvate kalade hulka mõnes sobivas kohas suurendatud – mitte mitu, vaid mitusada korda! –, nii et selliseid alasid kutsutakse nüüd lausa «haugivabrikuteks».
Sadakond haugi on saanud märgise
Võiks ju küsida, miks asja keeruliseks ajada – veesoontele võiks lihtsalt tammid teha ja olekski korras. Paraku on asi keerulisem. Rannaniit vajab karjatamist, muidu võtab selle kuivemal osal võimust võsa ja vesisemates kohtades pilliroog. Võsastunud ja roostunud karjamaad ei sobi enam kaladele, inimesele ega neil aladel elavatele lindudele.
Nii peab lahendus võimaldama õigeaegset vee äravoolu, mida saab tagada paisregulaatori ühtlase ja aeglase langetamisega. Kui vesi püsib kõrge juuniski, ei saa veised püdelas mudas normaalselt liikuda ning väldivad märjemaid alasid – sealt aga karjamaa täis kasvamine alguse saabki. Niisiis peab vesi sujuvalt taanduma, nii et mai lõpus, kui noored kalad on piisavalt suured, saavad nad merre rännata.
Luha suurvee säilitamisega on Matsalus juba alustatud. Siin on kaks regulaatorit, millega kuivadel kevadetel vett kinni hoida: Kasari jõel Kloostri silla juures ja Rõude jõel. Kas haugid eelistavad kudeda regulaatoritest ülesvoolu olevatel aladel või pigem päris Kasari suudmes või lausa Matsalu siselahe roostikes? Sedagi on ihtüoloogid uurima asunud.
Praeguseks on veidi üle saja haugi saanud akustilised märgised, Matsalu vetesse on paigutatud paarkümmend nende tekitatud signaalide registreerimise seadeldist ning peagi peaks saama selgemaks, milliseid piirkondi haugid selles Eesti põnevaimas märgalas sigimiseks eelistavad. See teadmine on vajalik, et Matsalu rahvusparki muutuvas kliimas kalade ja lindude jaoks parimas vormis hoida.