Kala vajab eluks vett, vahel väga palju

Teorehe järve soon uurimistöös kasutatud mõrrakesega. Foto: Mehis Rohtla

Muutuv kliima on kaasa toonud soojemad talved, mille jooksul lumikate jõuab korduvalt sulada – kui seda üldse tekib. See aga tähendab, et kevadiste suurvete ulatus ja kestus väheneb ning nihkub varasemaks. Nii on suurvete maksimum mõnel aastal juba veebruaris, varem, kui kalad kudema hakkavad.

Paljud Eesti kalaliigid on kohastunud sigima kevadel, suurvete ajal. Sellised on näiteks haug, säinas ja särg.

Kasari või Emajõe üleujutatud luhad on neile ideaalsed: lisaks jõgede veepeegli paljukordsele suurenemisele suudab kevadist jõudu täis päike üleujutatud luhtade madala vee päeval soojaks kütta. Toitaineterikkas soojas vees hakkab arenema taimne ja sellest toituv loomne plankton – pisikesed selgrootud – ja nõnda on kalavastsetele toit olemas.

Nii tänavune kui ka eelmine talv olid viimasele ajale tüüpilised. Matsalus saavutas veetase haripunkti märtsi lõpus ja aprilli esimestel päevadel hakkas see juba kiiresti langema. Põhjus on lihtne: kui vanasti sulas sel ajal päikese eest varjatud metsaalustes alles lumi, siis nüüd ei olnud metsadest enam vett juurde tulemas.