Lea Danilson-Järg: kui kapis polegi kolli?

Demograafiline üleminek Eestis ning prognoos aastaks 2100. Foto: Postimees

Rahvastiku vananemisest on kujunenud omamoodi foobia. Põhjus on mõistetav: tegu on inimkonna ajaloos uue ja seni läbi elamata nähtusega ning igaks juhuks oodatakse halvimat. Jutud sotsiaalsüsteemi pankrotist ja väljasuremisest, mida kinnitavat rahvastikuteadlaste arvutused, maalivad olukorrast kaunis tumeda pildi. Vahel harva tuletab mõni tervishoiu valdkonna ekspert meelde, et pikk ja tegus elu on ju siiski meie unistuste täitumine, mitte koll, mida peaks kartma. Aga niipea, kui tuleb juttu pensionist, ununeb vananemise positiivne pool ning sünged mõtted võtavad taas võimust.

Rahvastiku vananemist on Eestis kardetud tegelikult juba sadakond aastat, alates ajast, mil see nähtavaks muutus. Juba sõdade vahel peetud aruteludes nimetati pilti Eesti rahvastiku koostisest «välja sureva rahva» püramiidiks. Üle 65-aastaseid oli siis Eestis vaid 9,1 protsenti (võrdluseks: 2018. aastal 20 protsenti), kuid et võrdlusbaasiks võeti 1881. aasta vastav näitaja, 4,7 protsenti, võis kaks korda suurem arv sel hetkel väga problemaatiline paista. Muret võimendas muidugi ka tollane sündimuslangusest tingitud ärevus.

Riigivanema osavõtul 1935. aastal läbi viidud teisel rahvusliku kasvatuse kongressil hoiatas kongressi korraldava toimkonna esimees ja tolle aja üks silmapaistvamaid rahvastiku valdkonna eksperte Hans Madissoon oma ettekandes: «Töövõimeliste protsent langeb ja töövõimetute oma tõuseb. Hoolekande kulud tõusevad paratamatult, maksukoormatis peab suurenema.» Üsna sarnaseid hoiatusi kuuleme väga sageli ka praegu.