N, 2.02.2023

Lea Danilson-Järg: kui kapis polegi kolli?

Lea Danilson-Järg
Lea Danilson-Järg: kui kapis polegi kolli?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Demograafiline üleminek Eestis ning prognoos aastaks 2100.
Demograafiline üleminek Eestis ning prognoos aastaks 2100. Foto: Postimees
  • Rahvastiku vananemist põhjustab suremuse vähenemine ja pikem eluiga.
  • Üle 65-aastased on sajandi lõpuks praeguse 20 protsenti asemel 30 protsenti.
  • Ülalpeetavate määra hinnates tuleb arvestada mitte ainult vanust vaid ka hõivet.
  • Järelkasvu puudujääk vajab ühiskonna vananemisprotsessist enam tähelepanu.

Rahvastiku vananemisest on kujunenud omamoodi foobia. Põhjus on mõistetav: tegu on inimkonna ajaloos uue ja seni läbi elamata nähtusega ning igaks juhuks oodatakse halvimat. Jutud sotsiaalsüsteemi pankrotist ja väljasuremisest, mida kinnitavat rahvastikuteadlaste arvutused, maalivad olukorrast kaunis tumeda pildi. Vahel harva tuletab mõni tervishoiu valdkonna ekspert meelde, et pikk ja tegus elu on ju siiski meie unistuste täitumine, mitte koll, mida peaks kartma. Aga niipea, kui tuleb juttu pensionist, ununeb vananemise positiivne pool ning sünged mõtted võtavad taas võimust.

Rahvastiku vananemist on Eestis kardetud tegelikult juba sadakond aastat, alates ajast, mil see nähtavaks muutus. Juba sõdade vahel peetud aruteludes nimetati pilti Eesti rahvastiku koostisest «välja sureva rahva» püramiidiks. Üle 65-aastaseid oli siis Eestis vaid 9,1 protsenti (võrdluseks: 2018. aastal 20 protsenti), kuid et võrdlusbaasiks võeti 1881. aasta vastav näitaja, 4,7 protsenti, võis kaks korda suurem arv sel hetkel väga problemaatiline paista. Muret võimendas muidugi ka tollane sündimuslangusest tingitud ärevus.

Riigivanema osavõtul 1935. aastal läbi viidud teisel rahvusliku kasvatuse kongressil hoiatas kongressi korraldava toimkonna esimees ja tolle aja üks silmapaistvamaid rahvastiku valdkonna eksperte Hans Madissoon oma ettekandes: «Töövõimeliste protsent langeb ja töövõimetute oma tõuseb. Hoolekande kulud tõusevad paratamatult, maksukoormatis peab suurenema.» Üsna sarnaseid hoiatusi kuuleme väga sageli ka praegu.

Võimalus olla aktiivne

Võrreldes möödunud sajandiga, on tänapäeval võimalik rahvastikuprotsesside kulgemisest siiski palju teadlikum olla. Näiteks on tähtis teadvustada, et vananev ühiskond ei ole mitte madala sündimuse, vaid suremuse vähenemise tagajärg: pea kõik sündivad lapsed saavad tänapäeva Eestis täiskasvanuks ja surevad aina kõrgemas eas. Kui lapsi oleks rohkem, ei oleks meil rohkem mitte ainult tööealisi, vaid ka eakaid. Suurem sündimus rahvastiku vananemist sestap ära ei hoiaks, küll aga aitaks säilitada ja kasvatada rahvaarvu. Sama kehtib üldjoontes ka sisserände kohta.

Suurem sündimus rahvastiku vananemist sestap ära ei hoiaks, küll aga aitaks säilitada ja kasvatada rahvaarvu.

Tänapäeva pika ja pea «suremisvaba» elu tõttu joonistub varem traditsioonilist ühiskonda kujutanud rahvastikupüramiid välja alles rahvastikusamba tipus. Eesti 2018. ja 2100. aasta rahvastiku koostise võrdlusest on näha, et kui praegu algab kahanev astmestik 60 eluaasta juures, siis sajandi lõpuks tõenäoliselt alles 80-aastaste vanuserühmast. Seetõttu kasvab ka vanemaealiste osakaal – 2018. aastal moodustasid üle 65-aastased rahvastikust 20 protsenti ning sajandi lõpuks peaks see tõusma 30 protsendini.

Omaette küsimus on, mida inimesed nende juurde võidetud eluaastatega tulevikus peale hakkavad. On need (haige)voodis lebamiseks? Tõenäoliselt mitte. Kui keha on terve ja vaim värske – ja seda on need juba praegu ning aina kõrgema eani –, tahab inimene nii iseendale kui ka teistele kasulik olla. Tegutsemine aitab omakorda säilitada head tervist. Seetõttu on väheusutav, et meie lapsed tahavad pensionile jääda samas vanuses kui meie. Ja ega meiegi tahaks töötamisest loobuda ajal, mil seda tegid meie vanemad ja vanavanemad.

Põlvkonniti toimuvad muutused paistavad ka tööhõive statistikast. Viimase paarikümne aastaga on töötamise lõpetamise ajastus Eestis umbes viie aasta võrra edasi nihkunud. Kui 1998. aastal hakkas hõivemäär oluliselt vähenema alates vanusegrupist 50–54, siis nüüd on pöördepunktiks vanusegrupp 55–59. Oluliselt on kasvanud 60+ vanuses inimeste tööhõive määr, näiteks vanusegrupis 65–74 rohkem kui kaks korda.

Rahvastiku vananemise «probleemi» kirjeldamiseks kasutatakse sageli ülalpeetavate määra, mis kõrvutab ülalpeetavate, st alla 15-aastaste ja üle 65-aastaste, ning tööealiste ehk 15–64-aastaste arvu. Eestis oli 2018. aastal 56 ülalpeetavat 100 tööealise kohta ehk teistpidi umbes 1,8 töötajat ühe ülalpeetava kohta. Sajandi lõpuks peaks ülalpeetavate arv 100 tööealise kohta tõusma 82ni – seega oleks tulevikus 1,2 töötajat ühe ülalpeetava kohta. Kuna ülalpeetavaks olemine ei lange vanuseliste raamidega kokku – paljud 15–64-aastased ei tööta, samas töötavad paljud vanuse poolest ülalpeetavaks loetud –, on selle metoodika võimalused piiratud.

Vananemisel on ka lagi

Lähtudes tegelikust tööhõivest, selgub, et 2018. aastal oli meil töötavaid ja ülalpeetavaid peaaegu pooleks. Seega peab juba praegu iga Eestis töötav inimene lisaks endale ülal keskmiselt veel ühte inimest (nt last, eakat, töötut). Kui eeldada, et mullune tööhõivemäär vanusegrupiti kehtib ka 2100. aastal, oleks tulevikus töötavaid 43 ja ülalpeetavaid 57 protsenti. See tähendaks praeguse 1,0 asemel 0,7 töötajat ühe ülalpeetava kohta.

Seda prognoosi võiks siiski pidada kõige mustemaks stsenaariumiks. Arvestades eakate tööhõive kasvu trendi, oleks ülalpidamiskoormus sajandi lõpuks tõenäoliselt palju väiksem. Näiteks kui prognoosida, et praegused tööhõivemäärad kehtiksid tulevikus praegusest viie aasta võrra vanemates vanusegruppides, oleks meil aastal 2100 ühe ülalpeetava kohta 0,9 töötajat, mis on hetkeolukorraga üsna sarnane.

Rahvastiku vananemiseks tuleb küll valmistuda, kuid mitte nii, nagu saabuks maailma lõpp. Seda kinnitab ka ajalooline kogemus: kuigi Eesti praegune eakate osakaal on suurem kui 1935. aasta hirmsaimas õudusunenäos, elame ometi paremini ja jõukamalt kui eales varem. Rahvastiku vananemise lagi saabub kunagi niikuinii, tõenäoliselt juba sel sajandil. Enam tähelepanu vajaks seega hoopis taastetaseme sündimuse saavutamine, mis iseenesest ei paista saabuvat. Erinevalt vananenud ühiskonnast ei saa järelkasvu puudujäägiga riik mitte kuidagi kestlik olla.

Märksõnad
Tagasi üles