Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/15/11953365t1h8524.jpg)
/nginx/o/2019/04/15/11953342t1h0790.jpg)
Käimasolev rahvastiku vananemine tekitab küsimusi ja hirme. Kas haigeid inimesi hakkab olema rohkem või vastupidi, koos eluea kasvuga lükkub edasi ka haiguste algusperiood? Kas keskmise eluea kasvul ongi nähtavat piiri? Kas rohkem inimesi kõrges vanuses võib kaasa tuua dementsuse epideemia?
Ühiskonna vananemine on inimajaloos teadaolevalt esmakordne nähtus, mis ilmnes selgepiiriliselt alles 20. sajandil. Selle peamine tunnus on, et vanemaealiste osakaal ühiskonnas on varasemaga võrreldes oluliselt kasvanud. Vanemaealisuse definitsioon või piir ise sõltub sellest, kui kaugele on rahvastikuvananemine jõudnud – mida rohkem inimesi elab kauem, seda kõrgemast vanusest saab vanemaealisuse alguspiiri tõmmata. Praegu on ÜRO selle globaalsel tasemel tõmmanud 65. eluaasta juurde.