Keskkonnavaidlus võib olla mäng, aga tagajärjed on päris

Keskkonnavaidluse üle arutlevad Mihkel Kunnus, Asko Lõhmus ja Priit Humal. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Postimees kutsus ühiskonnas toimuva keskkonnadiskussiooni üle arutlema ökoloog Asko Lõhmuse, semiootik Mihkel Kunnuse ja kodanikuliikumise Avalikult Rail Balticust ühe eestvedaja Priit Humala. Meie vestlus toimus märtsi lõpus Tartus Shakespeare'i kohvikus.

Küsin alustuseks teie kõigi käest üldist hinnangut meie keskkonnadebati tasemele.

Asko Lõhmus: Keskkonnadebatti peetakse väga erinevates kohtades. Meedias toimub ainult osa sellest debatist, ülejäänud osad on igasugustes komisjonides, avalikel üritustel, omavahelistes jutuajamistes ja nõnda edasi. Meediadebati eesmärk peaks olema anda inimestele infot selleks, et nad suudaksid teha informeeritud otsuseid. Kui vaadata äsjalõppenud valimiste tulemusi, siis on meil olnud väga kehv debatt. Aga kindlasti on inimesed saanud võimaluse ennast harida. Kas nad seda võimalust kasutanud on, seda ma ei tea.

Priit Humal: Paljude teemade puhul pole olnud sisulist debatti, vaid seda on suunatud suhtekorraldusagentuuride poolt, et saavutada projekti arendajate poolt soovitud tulemus. See pole mingi Eesti eripära, Rail Balticu (RB) taoliste suurprojektidega käib see kaasas ka mujal. RB teeb teiste riikide suurpojektidega võrreldes eriliseks tema mastaapsus – suhe meie sisemajanduse kogutoodangusse (SKT) on pretsedenditult suur. Kui Inglismaa raudteeprojekt High Speed 2 maksab 60 miljardit eurot, siis see on ainult kolm protsenti Inglismaa SKT-st, aga RB on meie SKT-st kümme protsenti. Just seepärast peaks selliseid projekte palju põhjalikumalt analüüsima ja kontrollima.