Lea Danilson-Järg: peitusemäng laste eest hoolitsejatega

Vanemahüvitis emadele ja isadele. Foto: Postimees

Viimaste aastate vanemapuhkuste ja -hüvitiste reform on keskendunud suuresti selle, et saada isad emadega võrdselt väikelaste ja koduse majapidamise eest hoolitsema. Kuigi vastu võetud sisulised muudatused, nagu isakuu, rakenduvad alles enam kui aasta pärast, on isade osakaal vanemahüvitise saajate hulgas juba praegu pea kahekordistunud.

Raske on öelda, kas isad on ka tegelikult sagedamini kodus lapse juures. Nimelt on alates 1. märtsist 2018 lubatud vanemahüvitisel olles teenida kuni pooleteisekordset keskmist palka, ilma et hüvitis väheneks. Alla vanemahüvitise minimaalse määra ei vähendata aga hüvitist sõltumata lisaks teenitud tulu suurusest. Just muudatuste järel on alanud ka «koduste isade» kiire lisandumine. Senise kasvutempo jätkudes võib Eesti peagi vanemahüvitisel olevate isade osatähtsuselt Põhjamaadele järele jõuda ja mööda minna.

Reformiga algatatud muudatusi ajendas soov motiveerida tulu teenima ka neid, kes praegu väikelapse kasvatamise kõrvalt ei tööta. Päriselt võib aga olla juhtunud see, mida muudatuste mõju riskianalüüsis mõningal määral juba ette nähti – uus kord võib olla mõjutanud suurema vanemahüvitise saamise eesmärgil hüvitise saajat vahetama, ilma et tegelik lapse eest hoolitsemise korraldus oleks muutunud. Vahetus on majanduslikult kasulik eelkõige siis, kui lapse ema ja isa vanemahüvitise summa oluliselt erineb.