Avo-Rein Tereping: indiviidid või perekond, selles on küsimus

Avo-Rein Tereping Foto: Erakogu

Küllap kõige enam viidatud Eesti Vabariigi põhiseaduse osa on selle preambul, mis seab Eesti riigi ülimaks eesmärgiks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Endastmõistetavalt peab selle täitmiseks olema riigis kodanikke, kes keelt ja kultuuri kannavad.

Riigi kodanike peamine kasvulava on perekond. Sisserändajad, kellest osa võib saada (vajalike tingimuste täitmisel) Eesti riigi kodanikeks, moodustavad kodanikkonnas suhteliselt marginaalse osa, ja nendegi järelkasv tuleb perekonnast.

Põhiseaduse paragrahv 27 sätestabki ühemõtteliselt: «Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.» Samuti on põhiseaduses fikseeritud perekonnaelu puutumatus: «Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks» (§ 26).

Sellest võib teha järelduse, et Eesti riik on suuteline toimima põhiseaduses soovitud viisil seni, kuni toimib selle alus – perekond. Kas ühiskonna aluseks on perekond või üksikisikutest koosnev kodanikkond, võib olla küll ühiskonnafilosoofiliste dispuutide teema, kuid idee, et just perekond on see alus, tänu millele püsib riik, on sätestatud ka paljude teiste riikide põhiseadustes.