«Ma-ilm ja mõnda»: Elurikkuse teke nõuab aega

Paljude Eesti taimeliikide algne kodu on Kesk-Euroopa või Euraasia stepialadel, kus valdavad lubjarikkad mullad. Pildil Venemaa stepp. Foto: Dmitri Serjogin/Wikipedia

«Mina olen rikas mees, mul on linnud okste sees,» lauldakse rahvalikus mängus. Paraku seal, kus on rikkaid, peab alati leiduma ka vaeseid. Nii on ka looduses. Ökosüsteemide elurikkus varieerub drastiliselt – vaesest Antarktikast elust pulbitsevate vihmametsadeni. Kuidas on nii erinevad süsteemid kujunenud? Algul püüti leida seletust, uurides üha detailsemalt ökosüsteemi osaliste omavahelisi suhteid. Aga niimoodi head vastust ei saadud.

Viimastel aastakümnetel on selgunud, et peamiselt määrab elurikkuse ära liigifondi suurus. Koosluse liigifondi moodustavad sellised liigid, mis on evolutsiooni käigus kohastunud elama just seda tüüpi keskkonnas ja on samas ka levimiskaugusel olemas. Liigifond moodustub seega pika aja jooksul, ühelt poolt evolutsiooni, teiselt poolt ühest kohast teise levimise ning naabritega läbikäimise tulemusena.