Seltsimees küüditaja, te lähete kohtu alla!

Nõukogude tagalast naasnud Nikolai Karotamm uurib 1. augustil 1944 Elva lähedal niidukit. Viis aastat hiljem kasutati n-ö niitmismeetodeid eesti rahva peal. Foto: Rahvusarhiiv

Neil päevil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest – suurimast massirepressioonist Eesti lähiajaloos. Kurba juubelit meenutades on paras aeg üle vaadata, mida me praegu sellest kuriteost üldse teame ja mida mitte. Mida riik on teinud kurjategijate tuvastamiseks ja karistamiseks ning tasub ka mõelda, kas ja mida peaksime sellest õppima.

Küüditamine ei olnud eestlaste omavaheline arveteõiendamine. Veel enam – seni ei ole leitud tõendit, et keegi oleks küüditatud pealekaebuse alusel. Tegemist oli Vene impeeriumi meetmega suruda maha vastupanu okupeeritud aladel sisuliselt riikliku terroriga, mille viis läbi riiklik sunniaparaat.

Nagu ajalugu näitab, siis seni, kuni Eesti on iseseisev riik, ei panda siin toime inimsusevastaseid ega genotsiidikuritegusid. Ei küüditata, ei tapeta inimesi nende rahvuse, sotsiaalse kuuluvuse ega mõne muu tunnuse põhjal. Niipea kui iseseisvus kaob ja algab okupatsioon, hakkavad juhtuma kõige halvemad asjad. Meie iseolemine väärib seega kaitsmist.