Loodus ja lootus

Eesti tõeline rikkuse allikas võiks olla loodusturism. Pildil Ingatsi raba Viljandimaal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Alljärgnevalt eristan loodust ja inimest, kuigi see lahutamine on kunstlik. Just ebaloomulik «lahku kasvamine» on paljude praeguste hädade põhjus – ammu enam ei oota me looduselt armuande, vaid võtame ise. Kui need kaks on nüüd lahus, siis võiks küsida, kas viimasena sureb loodus või lootus meie tsivilisatsiooni kestmisele.

Eks mingil kujul jääb loodus kindlasti kauem kestma. Kuid mitte sellisena, millest vaimustunult kõnelesid vabariigi aastapäeval Brüsseli eesti soost koolilapsed. Kipume muutuma liigiks, kes eluvõimaluste ammendumisel lahkub areenilt või läheb kiratsevasse seisundisse hävimise piiril. Nii nagu läbi ajaloo on olnud aegu, millest arheoloogilisi leide pole.

Aga siiani on inimloom taas ilmunud ja mõnes soodsas piirkonnas edenenud, kui on olnud veel palju loodust ja vähe inimlasi. Eestigi on sõdade, nälgade ja katkude järel pea inimtühi olnud ja siis taas asustatud. Kui selle maa põlisasukad need hädad kasvõi käputäiena üle elasid (nagu geeniuuringud näitavad), siis peab siin tõesti olema üks imevägi, nagu laulus öeldakse.