Aivar Haller ja Tiit Urva: riigi puberteet peab läbi saama

Eesti suur ülesanne on eestlaste kogukonna väärtustamine maailmas. Foto: Shutterstock / montaaž

Koolitaja ja mentor Aivar Haller ning arengunõustaja Tiit Urva jätkavad arutelu ettevõtete ja riigi arengust. Dünaamilise arengu kontseptsiooni jagab ettevõtte arengu nelja faasi: pioneeri-, diferentseerimis-, integratsiooni- ja assotsiatsioonifaas. Nende kaudu saab iseloomustada ka riigi arengut ja määratleda, millises arenguetapis oleme. Mõttevahetuses toovad nad paralleeli ka inimese arenguga: selle kohaselt on Eesti läbimas puberteedietappi, ja nüüd on küsimuse, kuidas siit edasi minna.

Mis on meie riigi jaoks kõige olulisemad väärtused? Kui vaadata näiteks riigihangete süsteemi, siis võib jääda mulje, et selleks on raha, mitte ühiskonna arengu huvid ja lahenduste uudsus.

Haller: Olen nõus. Puberteetikule ongi omane raha rahust kõrgemaks hinnata ja midagi pole valesti. Kui tahame nüüd täiskasvanuks saada, siis peaksime ka sellele kohased väärtused esile tõstma.

Sportlike kaasmaalaste kaasahaaramiseks pakun välja, et võiksime olla esimene riik, kus kõik riigihanked tehakse Green Public Procurement’i (GPP) ehk avaliku rohelise pakkumise abil. Selle kohaselt mängib maksumus rolli vaid 20 protsenti, ülejäänud on kõikmõeldavad suhtarvud, mis näitavad, kas ettevõte mõtleb ka elu kui terviku ja meie kõigi tuleviku peale või on tegemist vaid sooviga töö igal juhul kätte saada ning pärast mingi asi kuidagi valmis nihverdada.

Urva: Meil on vaja uut narratiivi, riigi kui terviku ja regionaalse arengu mõtestamist. Riigi kohalolek aga algab koolist. Hariduselu arenguks vajalikud tingimused peavad olema tagatud kõigis regioonides, kuid selle sisu ja konkreetsed vormid tuleb jätta kohalikule tasandile otsustamiseks.

Koolide hoolekogudes peaksid kokku saama kohalikud ettevõtjad, kogukonnaliidrid ja lastevanemad. Autoritaarsete koolijuhtide asemel vajame kaasavat koolikorraldust ja laste individuaalsust arvestavaid õppeprogramme. Kohalikud koolid peaksid suutma ette valmistada kogukonnaga seotud ja eneseteostusele orienteeritud inimesi, sh ettevõtjaid ja avalikke teenistujaid, kes oleksid võimelised hoidma üleval ka kohalikku kultuuri.