Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2019/03/12/11861725t1h6180.jpg)
- Riikliku arengu eesmärk ei saa ega tohi olla täiuslik robot.
- Regulatsioonide halastamatu välk võib tabada ka elu ennast.
- Meie riik on puberteedifaasis, kus põetakse sotsiaalseid suhteid.
Täiuslikus riigis mõjuvad isegi peenhäälestused liiga rämedalt ning muutused võiksid jääda mikro- ja nanotasandile. Parem, kui keegi enam ühtegi regulatsiooni ega seadust ei näpi, sest pärast iga muudatust oleme nende täitjatena uute bürokraatlike piirangute ees, mida täiendavad e-riiklikud programmid ja sisenemisportaalid.
Kes on oma maja kasutusõigust püüdnud seadustada või õnnetul kombel omandanud muinsus- või looduskaitseväärtusega objekti, teavad, et neil tuleb suhelda kõrgema järgu obstruktiivse bürokraatiaga. Alustava ettevõtja kadalipp läbi ametnike 30-päevaste vastamistsüklite venib aga sageli nii pikaks, et elavaloomulisemal inimesel võib meelest ära minna, millist ettevõtet ta siis tegelikult luua tahtis!
Seadusi ja ametkondlikke regulatsioone on loodud peaaegu iga elujuhtumi dokumenteerimiseks. Meile on jäetud võimalus vabalt käituda etteantud algoritmide alusel ja nende täpsust kontrollivad vastava ala ametnikud. Nad on koolitatud ja drillitud nõnda, et regulatsioonid saaksid punktipealt täidetud, mingit tõlgendamis- ja otsustamisruumi pole jäetud.
Kui meil on tegu vaid n-ö elutute asjade – kinnisvara, tootmisvahendi või tooraine – kasutamisega, et lihtsalt oma elu korraldada või midagi toota, siis, olgu peale, elame viivitused ja näägutused üle. Kuid regulatsioonide halastamatu välk võib tabada ka elu ennast, näiteks õigust tunda end oma kodumaal väärika kodanikuna, nagu on viimasel ajal juhtunud mitme eestlasega.
Kui ametnikud töötavad seadusi kitsalt täht-tähelt lugevate robotitena, võiks nende palgaraha suunata hoopis tehisintellekti arendamisse.
Kui võtta paralleel inimelust, siis on meie riik puberteedifaasis, kus põetakse sotsiaalseid suhteid, peetakse oluliseks välist hiilgust ja materiaalseid lelusid, mitte aga sisemist arengut ega suure plaani nägemist. Riigi praeguses arenguetapis võiks meie avaliku sektori üle võtta tehisintellekt, sest kui ametnikud töötavad seadusi kitsalt täht-tähelt lugevate robotitena, võiks nende palgaraha suunata hoopis tehisintellekti arendamisse. Ka riigireformi eestvõitlejate seas leidub neid, kelle arvates peaks riik olema lihtne ja õhuke ning osutama võimalikult odavaid teenuseid.
Eesti IT-saavutused ja e-riiklus võiksid jõuda riiki juhtivas tehisintellektis täiuseni, sest need toimiksid efektiivselt ja minimaalsete kuludega ning tooksid meie riigile veel rohkem kuulsust. Vaja oleks vaid mõnd programmeerijat, kes parasjagu võimul olijate korralduste järgi sisestavad valitsevasse aparaati nende programmilised lubadused.
Kuid nii ei pea see jääma, sest nii nagu enamik inimesi kasvab puberteedist välja, võime ka meie oma riigiga jõuda sinnamaani, kui poliitilise ja avaliku sektori juhid mõistavad, et riikliku arengu eesmärk ei saa ega tohi olla täiuslik robot, vaid olla olemas iga inimese jaoks, tagades neile parimad võimalikud arengutingimused.