Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/07/11849607t1h2bb7.jpg)
Igal bioloogilisel süsteemil on ajalugu, Suurest Paugust tänapäevani. Kõigil kehadel peegeldub see ainelises koostises, liikidel on see salvestatud genoomis, kooslustel evolutsioonilises kohastumuses vaenlaste ning sõprade suhtes, ökosüsteemidel eluta keskkonna ja liikide vastastikuse mõju katkematus ahelas. Kas aga elussüsteemidel on lisaks ajaloole ka mälu? Jah, on. Ökosüsteemid võivad üsna täpselt «mäletada» sajandeid vanu aegu, kirjutavad ökoloogid Meelis Pärtel ja Kristjan Zobel.
Näiteks on Eesti poollooduslikelt (pikka aega inimese häiringute mõjuväljas arenenud) loopealsetelt leitud hämmastav seos: taimede poolest on kõige liigirikkamad piirkonnad, mis asuvad muistsete linnuste ja asulakohtade lähedal. Tänapäevase asustusega sellist seost aga pole. Kuidas siis 1000 aastat tagasi elanud esivanemad meile sellise loodusväärtuse lõid?