Erkki Koort: maailmakord lõppes Krimmis?

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. Foto: Konstantin Sednev

2013. aasta hilissügisel käisin hea kolleegiga siseministeeriumist Ukrainas, et rääkida sealsetele ametnikele Eesti kogemusest ministeeriumi ja haldusala reformimisel. Ega meie jutt toonaseid võimukandjaid väga ei huvitanud ning reede pärastlõunal oli peale esinejate saali jäänud väga vähe kohalikke. Kõik olid tasuta lõunasöögi lipsu taha tõstnud ja datšadesse sõitnud – nädalavahetus ju. Meie üritasime läbi Kiievi liiklusummikute kuidagi lennujaama jõuda. Tegime kohalikega juttu, ja et see rahvas võiks kunagi midagi Maidani-sugust korraldada, tundus uskumatu.

Kuid siis algas mäng. Alguses mängis küll Kiievi Dünamo jalgpalli ning võitis. Järgnes pidutsemine, mille käigus tehti linn pisut katki. Toonane Ukraina president Viktor Janukovõtš keeldus allkirjastama assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga ning algas Maidan. Linn läks veel rohkem katki, inimesed läksid katki ja viimaks tagandas ülemraada presidendi ametist, kuna too oli andnud käsu tsiviilisikute tapmiseks. Pärast seda läks aga riik katki, sest Venemaa otsustas sekkuda ning hõivata Krimmi, mille strateegiline tähtsus on ilmselge. Janukovõtš oli Venemaaga sõlminud küll 2010. aasta Harkivi lepingud, mille järgi pidi Sevastopolis asuv mereväebaas jääma Venemaa sõjalaevastiku käsutusse aastani 2042, kuid nähtavasti ei tahetud Kremlis riskida võimalusega teema uuesti avada.

Krimmi hõivamine algas Ukrainale äärmiselt ebasoodsal ajal, sest riik oli suuresti juhitamatu. Selgust võimuliinides polnud, infot nappis ning kõik rahvuslikult meelestatud jõud olid ilmselt Maidanil. Krimm hõivati eraldusmärkideta sõdurite ja varem ette valmistatud agentuurvõrgu toel. Loomulikult tekib igas sellises olukorras kaasajooksikuid, kellele kehtinud süsteem ei meeldi või sotsiaalne kindlustunne on nõrk. Ei tohi aga unustada, et objektide hõivamisel kasutati Krimmis ka Venemaal tegutsevaid poolsõjaväelisi rühmitusi ja isegi mootorrattajõuku Ööhundid (kelle patroon on teatavasti president Vladimir Putin isiklikult).

Krimmi hõivamine algas Ukrainale äärmiselt ebasoodsal ajal, sest riik oli suuresti juhitamatu.

Rahvusvaheline üldsus protestis, kuid Venemaa Föderatsioon kasutas ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena 1945. aastal Krimmis Jalta kohtumisel kokku lepitud vetoõigust. Sellega jooksis osa püüdlustest rahvusvahelist õigust jalule seada liiva. Jah, enamik riike ei tunnusta tänapäeval Krimmi okupeerimist ja annekteerimist, kuid 2014. aastal olid mitmed Euroopa riikide ja ka Eesti kõrged aukandjad seisukohal, et aasta hiljem on kõik möödas. Möödas siis selles mõttes, et suhted Venemaaga on normaliseerunud.

Aga ei, suhted ei normaliseerunud ka 2017. aastal, kui Eesti valmistus eesistumiseks Euroopa Liidus. Üks eesistumise prioriteete julgeoleku valdkonnas oli Ukraina abistamine reformide teel ning sealse konflikti negatiivse mõju maandamine. Selle käigus toimus huvitav kohtumine Euroopa Liidu kõige tähtsama riigi endise kõige tähtsama riigitegelase kõige tähtsama nõunikuga. Tema seisukoht oli ühene: ärme pahanda Venemaad, otsustasime nii 1990. aastal. Olgu, tema oli inimene minevikust, kuid talle kiitis järele Euroopa Komisjoni kõrge ametnik, kes on pärit Euroopa Liidu liikmesriigist, mis püüab ise olla kõige tähtsam.

1990. aasta riigijuhtide kohtumisel sai Venemaa aru, et tal on millekski õigus, ja lääneriigid said aru, et nemad toetasid demokraatiat. Kõigile kinnistus positiivne kuvand, sest vähemalt näiliselt soovisid mõlemad pooled teha koostööd. Samuti oli see Jaltas 1945. aasta «maailmakorra» konverentsil ning samuti võib midagi sellist juhtuda aastal 2019, sest inimesed räägivad omavahel jätkuvalt ning mitmed praegused riigijuhid saavad neljasilmavestlustes kinnitust vaid oma arvamusele.