Kas maailmavaade loeb ka magamistoas?

Poliiitikute lapsed. Foto: Postimees

• Lasterikaste osatähtsuses on erakondadevahelised erinevused väga suured.
• Parlamendiliikmete abielulisus on tugevas seoses saadud laste arvuga.
• Poliitiku püsisuhtes olemisel pole laste saamisele sama mõju kui abielul.

Riigikogu valimiste eel on rahvastiku ja kestmise küsimused selgelt esiplaanil ning see on kahtlemata väga positiivne. Mitu erakonda näeb sündimuse kasvu toetamist Eesti tuleviku seisukohalt esmajärjekorras lahendamist vajava teemana. Uusi ja (ressursi)mahukaid lahendusi on pakkunud välja pea kõik erakonnad. Milline on aga erakondade enda eeskuju? Kuidas on panustanud tööd lõpetava riigikogu ja valitsuse liikmed ise Eesti kestmisse?

Pereelu andmete kokkukoondamisel selgus, et tulemusega võib rahule jääda: riigikogu ja valitsuse liikmetel on keskmiselt 2,28 last, mis on isegi veidi enam, kui kestmiseks minimaalselt vajalik 2,1 ette näeb.

Samas on erakondade lõikes olukord küllalt erinev – konservatiivse ja liberaalse maailmavaate tulevik pole ühtviisi hästi kindlustatud. Kõige suurem kestmislõhe valitseb maailmavaatelisel skaalal üksteistest kõige kaugemale jäävate parteide, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) vahel, ning on viimase kahjuks.

Kui Eesti olekski vaid riigikogusuurune, poleks kestlikkuse pärast tarvis muretseda. Igale riigikogu saadikule ja valitsuse liikmele on nende laste näol asendus olemas. Samas on meie poliitilise eliidi puhul – nagu ka ühiskonnas tervikuna – nii, et osa gruppe panustab kestmisse oluliselt rohkem, tasandades seega teiste gruppide põhjustatud puudujääki.

Nelja erakonna – EKRE, Isamaa, Keskerakonna ja Vabaerakonna – poliitikutel, aga ka fraktsiooni mitte kuuluvatel ehk n-ö aknaalustel saadikutel on keskmine laste arv üle rahvastikutaasteks vajaliku piiri.

Kõige enam lapsi on rahvuskonservatiivide saadikurühma liikmetel, keskmiselt koguni 3,17. Teisel kohal on fraktsioonitud (2,71), kolmandal Isamaa (2,53), neljandal Vabaerakonna (2,33) ja viiendal Keskerakonna (2,29) esindajad. Pingerea lõpus on oravaparteilased napilt taastetasemest allapoole jääva 2,04 järeltulijaga ja päris viimased sotsiaaldemokraadid keskmiselt 1,94 lapsega. On tähelepanuväärne, et mida liberaalsem on erakonna maailmavaade, seda vähem on riigikogu ja valitsuse liikmetel lapsi.

Lasterikkus ei takista läbilööki poliitikas

Piisav laste arv on kahtlemata ühiskonna jätkumise eeldus ning seega kõige olulisem kestlikkuse näitaja. Seoste ja lahenduste leidmiseks tasub aga tähelepanu pöörata ka teistele pereelu puudutavatele asjaoludele, nagu partnersuhete tugevus ja laste arv. Keskmine järeltulijate arv kujuneb ju paljuski just lasteta ja lasterikaste perede proportsiooni järgi.

Erakondade puhul näemegi, et hea keskmine tulemus järeltulijate arvu poolest on tugevalt seotud ühelt poolt väikeste lasteta liikmete ja teisalt suurema lasterikaste perede osakaaluga. EKRE, Vabaerakonna ja aknaaluste hulgas pole kedagi, kellel poleks last, ning Isamaa fraktsioonis on selliseid vaid üks, mis teeb kuus protsenti.

Lasteta Toompea poliitikute osatähtsuse pingerida ei lange siiski päris täpselt kokku keskmise laste arvu edetabeliga, ehkki korrelatsioon on märgatav.

Siinjuures tuleb tähele panna, et Eestis tervikuna on hiljuti sünnitusea lõppu jõudnutest umbes 12 protsenti peredest lasteta. Seega on Isamaa olukord siiski poole parem kui n-ö Harju keskmine. Ka Reformierakonna 10 protsenti on vähem kui kogurahvastiku näitaja. Keskerakonna 14 protsenti, eriti aga SDE 16 protsenti sarnanevad pigem Eestist väiksema sündimusega riikide tasemega.

Lasteta Toompea poliitikute osatähtsuse pingerida ei lange siiski päris täpselt kokku keskmise laste arvu edetabeliga, ehkki korrelatsioon on märgatav. Olulist rolli mängib siin kolmas näitaja – lasterikaste osakaal, mille pingerida langeb üsna täpselt kokku keskmise laste arvu puhul täheldatuga. Mustrist jääb välja vaid Vabaerakond, kes on selle näitaja poolest hoopis kõige viimane.

Lasterikaste osatähtsuses on erakondadevahelised erinevused väga suured. Kui n-ö liidritel on lasterikkaid pool või veidi vähem (EKRE, fraktsioonitud, Isamaa), siis keskmikel on neid umbes kolmandik (Keskerakond 33 ja Reformierakond 30 protsenti), viimastel aga juba alla veerandi (SDE 21 ja Vabaerakond 17 protsenti). Näeme, et lasterikaste puudumist võib kompenseerida lasteta liikmete väike osakaal ja vastupidi. Kui aga mõlema näitaja puhul on seis kehvapoolne nagu sotsiaaldemokraatidel, tuleb paratamatult ka keskmine laste arv väike. Sama kehtib ühiskonnas tervikuna.

Leidub riike, kus hoolimata lasteta perede suurest osakaalust on sündimuskordaja eeskujulik, kuna seda kompenseerib lasterikaste perede suur osakaal. Niisugune polariseeritus on omane näiteks Iirimaale. Samas on Rootsi senise edu taga olnud suhteliselt väiksem lastetute ja väheste lastega perede osakaal, mistõttu lasterikaste perede väiksem osatähtsus pole kestlikkuse hoidmist takistanud.

Abielu kui märk suhte kvaliteedist

Viimasena võtan luubi alla meie poliitilise eliidi peresuhted. Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et kuigi majanduslikud aspektid on laste kasvatamise juures tähtsad, on vähemalt sama oluline ka kindlustunne partneri suhtes. Sellega saab ainult nõustuda.

Mitte ainult tänapäeval, vaid läbi kogu inimkonna ajaloo on olnud raske lapsi üksi kasvatada. Seega peavad naised laste (juurde)saamise üle otsustamisel üheks kõige olulisemaks kriteeriumiks paarisuhte kindlust, teisisõnu partneri pühendumust.

Nii nagu näitab statistika kogu ühiskonna kohta, leidis ka riigikogu puhul kinnitust, et abielu on üks oluline kindlustunnet väljendav institutsioon. Parlamendiliikmete abielulisus on tugevas seoses saadud laste arvuga. Abielus olevate liikmete osatähtsuse edetabel kattub suurema keskmise laste arvu puhul nähtud trendiga. Osatähtsuse pingerida juhivad taas EKRE (83), Vabaerakond (83) ning Isamaa (81). Veidi tagapool on aknaalused (75) ja Keskerakond (72). Järjekordselt on viimased SDE (67) ja Reformierakond (60), kuigi seekord on nad omavahel kohad vahetanud.

Abielu on üks oluline kindlustunnet väljendav institutsioon. Riigikogu liikmete abielulisus on tugevas seoses saadud laste arvuga.

Samas tuleb kindlasti märkida, et ka viimaseks jäänute tulemus on veidi parem kui Eestis üldiselt. 40–59-aastastest Eesti naistest ja meestest oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel abielus vaid 54 protsenti. Seejuures tasub tähele panna, et ka sündimuskordaja on Eestis tervikuna väiksem kui riigikogu erakondade puhul. Kui uskuda eliidi suunda näitavat rolli, võib oodata, et tulevikus Eesti kestlikkuse pärast enam liialt muretsema ei pea.

Suhtes püsimisel väiksem seos kui abielul

Lõpetuseks vaatlen veel ka suhtekindluse aspekti ehk kui paljud riigikogu ja valitsuse liikmetest elavad koos sama partneriga, kellega nad on ühtlasi saanud kõik oma lapsed. Siin läheb pilt kirjuks. Muus osas väga eesrindlikud fraktsioonitud, aga ka lasterikaste vähesusega silma paistnud vabaerakondlased näitavad suhtekindluse vallas kõige kehvemat tulemust – vaid pooled neist elavad koos partneriga, kellega on saadud lapsed.

Samas paistavad positiivselt silma eelnevalt kogu aeg viimaste hulka jäänud sotsiaaldemokraadid, aga ka muidu headel positsioonidel olnud isamaalased. Viimase puhul langeb see näitaja päris täpselt kokku abielulisusega. Keskerakonnal on samuti hea tulemus, kuigi abielus olijate osatähtsus oli neil väiksem. Edetabeli lõppu jäävad EKRE ja Reformierakond, kelle keskmise laste arvu tulemused on ometi väga erinevad.

Vaadates seda dünaamikat, võib järeldada, et kaaslasega suhtes püsimisel ei ole siiski sama mõju laste (juurde)saamisele, kui on abielul. Suurema keskmise laste arvuga käib viimane oluliselt paremini kokku. Siin on oluline mõttekoht perepoliitika ja väärtusruumi kujundajatele, aga ka põhjus uurimistööks.

Metoodika asjus vajab täpsustamist, et keskmise laste arvu saamisel jätsin välja pärast 1980. aastat sündinud riigikogu liikmed – juhul kui neil polnud vähemalt kahte last –, kokku kaheksa liiget. Vastasel juhul oleks erakonna liikmete erinev vanuseline koosseis andnud eelise noorliikmeteta erakondadele, kuna noored ei ole lihtsalt jõudnud veel (kõiki) lapsi saada.

Samast põhimõttest lähtusin ka lasteta liikmete osakaalu arvutamisel. Abielulisuse puhul on arvestatud noorematega ainult juhul, kui nad on abielus. Välja on jäetud abielud, mille kohta on teada, et need faktiliselt ei toimi. Lasterikkuse osakaalu arvutamisel on vanusekriteerium kõrgem – välja on jäetud pärast 1990. aastat sündinud, sest ajaliselt on neil veel võimalik lasterikkaks saada. Suhtekindluse hinnang (kõik lapsed saadud praeguse elukaaslasega) lähtub praegu teadaolevast olukorrast.