Kas Kreml võib sekkuda Eesti valimistesse?

Trollide farmina tuntud Interneti Uurimise Agentuurile kuuluv hoone Peterburis. Asutus on tihedalt seotud Putini ringkonnaga ja Vene luureteenistustega. Foto: Naira Davlašjan/AP/SCANPIX

• Venema on Euro-Atlandi ruumi lammutamisega tegelenud aastaid.
• Valimistulemuse mõjutamiseks sobib iga tööriist.
• 2007. aasta küberrünnakud Eesti vastu on näide mõjutustegevusest.
• Kremli sekkumist riigikogu valimistesse ei saa välistada.

Et laiendada mõjusfääri, lõhkuda Euroopa ja laiemalt Euro-Atlandi regiooni sisemist julgeolekut ning ühtsust, peab Vladimir Putini režiim kõikvõimalikke vahendeid, abinõusid ja kanaleid kasutades lääne vastu eritasandilist hübriidsõda, tekitades meie julgeolekut õõnestavaid väljakutseid ja hübriidohte. Neid esineb kõikidel strateegilistel tasanditel – eelkõige info- ja küberruumis – ning need võivad muu hulgas mõjutada sise- ja välispoliitilisi arenguid.

Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, mil on üritatud eri viisidel sekkuda teiste riikide valimistesse ja neid mõjutada näiteks küberrünnakute, infooperatsioonide, poliitikute äraostmise, igasuguste meediamanipulatsioonide ning valeuudiste abil. Teisisõnu on üritatud tekitada destruktiivseid protsesse poliitilistes süsteemides seoses valimiste või referendumitega.

Selliseid näiteid Kremli sekkumistest lääneriikide poliitilistesse süsteemidesse on nüüdseks teada juba mitu. Loetlegem vaid mõned neist: 2016. aasta presidendivalimised Ameerika Ühendriikides, 2017. aasta presidendivalimised Prantsusmaal, Brexit, Kataloonia iseseisvumise väljakuulutamine.

Pikaajaline kogemus

Nende kõigi puhul on suuremal või vähemal määral nähtav Kremli mõjutustegevus. Mida siis Putini režiim õigupoolest teeb, milline on mõjutustehnika ja -arsenal? See on üpris mitmekülgne.

Esiteks: teise riigi valimistesse sekkumiseks kasutab Kreml muu hulgas trolle, küberrünnakuid ja infooperatsioone, kuid see pole kaugeltki lõplik nimekiri Moskva mõjutustegevuse instrumentaariumist.

Teiseks: mõjutustegevuseks kasutatakse nii sotsiaalmeediat, meediat (televisioon, ajalehed, ajakirjad), mõjuagente, kasulikke idioote, spionaaži, sabotaaži, poliitikute ja ärimeeste äraostmist, šantaaži jne.

Vaatame, mis juhtus Ühendriikides 2016. aastal seoses Ameerika Ühendriikide presidendivalimistega. Venemaa sekkumise juuri tuleks aga otsida mõnevõrra varasemast ajast kui 2016. Tuleks heita pilk aega, kui Vladimir Putin tappis oma kodumaal vaba meedia ja võttis kontrolli alla olulisemad sfäärid, sealhulgas küber- ja inforuumi, mida hakati kasutama manipuleerimiseks ning mõjutustegevuseks.

Oluline pole mitte ainult õppida teiste riikide kogemusest ning teha oma järeldused, vaid välja tuleks töötada adekvaatsed kaitsemehhanismid.

Võib vaadata juba aega, mis eelnes pronksiööle 2007. aasta aprillis, kui Venemaa tegi destabiliseerimise katse Eestis, kasutades muu hulgas nii Kremli-meelsed aktiviste, vabaühendusi, organisatsioone, propagandat, aga ka küberrünnakuid Eesti riigi taristu vastu.

See oli Kremli üks esimesi «linnukesi», ka küberrünnakute valdkonnas, kui Putini režiim kasutas neid demokraatliku riigi – Eesti – vastu. Seega on Venemaal pikaajaline kogemus sellise destabiliseeriva mõjutustegevusega, kus kasutatakse küberrünnakuid, trolle, võltskontosid jne.

Kuid seoses Venemaa sekkumisega Ameerika Ühendriikide presidendivalimistesse tasuks minna hoopis aastasse 2014, mil hübriidsõja meetodeid kasutanud agressiivne Putini režiim hõivas roheliste mehikeste abil Ukrainale kuuluva Krimmi, tekitas sõjaolukorra Ida-Ukrainas ning lõi separatistlik-terroristlikud kvaasiriiklikud moodustised Ida-Ukrainas – nn Donetski ja Luganski Rahvavabariigid.

Just sellest ajast on andmeid, et 2014. aasta varakevadel, kui Putin saatis rohelised mehikesed Krimmi vallutama ning Vene sõjaväelased siirdusid koos relvade ja tankidega Donbassi «puhkama», tegutses Venemaal juba trollide farm.

Interneti Uurimise Agentuurina (vene keeles Агентство интернет-исследований või Glavset) tuntud trollide farm, kus mõnedel andemetel töötas 2015. aastal vähemalt tuhat inimest, on tihedalt seotud Putini ringkonnaga ja Vene luureteenistustega.

Peterburis Olgino linnarajoonis asuv trollide farm kasutas varjatud pangakontosid ja valeidentiteediga dokumente, eesmärgiga levitada umbusaldust poliitikute vastu ja kõigutada poliitilist süsteemi, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste puhul. Kreml alustas ulatuslikku mõjutusoperatsiooni mitu aastat enne Ühendriikide presidendivalimisi. Trollid ja kremlibotid kasutasid selleks Youtube’i, Instagrami ning sotsiaalmeedia kanaleid nagu Twitter, Facebook jne.

Tasub ehk mainida, et sotsiaalmeedia kasutamine relvana pole Venemaa jaoks sugugi uus asi ning Kreml on seda teinud varemgi. Seda teemat on hästi käsitletud 2015. aastal ka eesti keeles ilmunud Thomas Elkjer Nisseni raamatus «Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused», mis annab hea ülevaate sellest, kuidas sotsiaalmeediat võib tõhusalt hübriidsõjas kasutada.

Sekkumine Ühendriikides

Kremli eesmärk oli mõjutada Ühendriikide valijaid ja poliitikuid. Mõjutusvahenditeks olid võltskontod, eri laadi eksitav info ja valeuudised. Milliseid lugusid ja teemasid levitasid Kremli trollid sotsiaalmeedias seoses Ameerika Ühendriikide presidendivalimistega?

Need sotsiaalmeedias tegutsenud trollid tootsid hulgaliselt teavet, mis aitas esile tõsta Trumpi-meelseid ja Clintoni-vastaseid teemaviiteid Twitteris (nt #TrumpTrain, #Hillary4Prison jne). Arvatavasti rohkem kui 80 isikut töötas töögrupis, mis osaliselt asus Ameerika Ühendriikides, et varjata nende tegevuse seotust Venemaaga ja et Ühendriikide õiguskaitseorganid neid nii lihtsasti ei tuvastaks.

Milleks oli Putini režiimil seda vaja teha? Väga tõenäoline on, et Kremlis sooviti haavata Ühendriikide demokraatiat ning poliitilist süsteemi tervikuna, tuua esile selle nõrkusi ning ka kahjustada Ühendriikide presidendikandidaadi Hillary Clintoni mainet, et ta valituks ei osutuks.

Teine faktor, mida unustada ei maksa, on Putini režiimi hübriidsus: see on läbi põimunud kriminaalsete elementide ja jõustruktuuride (nt Föderaalne Julgeolekuteenistuse (FSB)) esindajatega ning lähtub paljuski «kardad, järelikult austad» printsiibist.

Auahne Putini režiim tahab Venemaad näha supervõimude klubis, nagu külma sõja ajal oli NSV Liit, kuid Venemaal pole selleks ei võhma ega piisavalt vahendeid. Seega on režiim sunnitud otsima teisi teid oma auahnete eesmärkide saavutamiseks: kasutama asümmeetrilisi meetmeid, sageli tehes seda salaja, rünnates demokraatlikke süsteeme ja olulisi väärtusi lääne kultuuriruumi jaoks, näidates, et Kreml on rahvusvahelisel areenil ikka veel tugev mängija ja vägagi ohtlik.

Kremli sõnum on: «Kartke meid!» See on paljuski vene kriminaalse mõttemaailma peegeldus. Selline mõnevõrra paranoiline lähenemine on omane (vähemalt suurele osale) vene poliitilisele eliidile, kes kardab ja vihkab läänt ning mis oma juurtega ulatub Krimmi-sõja aegsetesse (1853–1856) sündmustesse, mil Venemaa impeerium sai Osmani impeeriumile kallale tungides enda jaoks ootamatult lääneriikidelt lüüa.

Sellest ajast tekkiski Venemaa poliitilisel eliidi seas teatud foobia lääne ees ning arusaam, et Venemaa on sissepiiratud kindlus ning pahatahtlik lääs ainult unistabki Venemaa hävitamisest ja alandamisest.

Pidevalt muutuva ja kiiresti areneva tehnoloogiaga käivad paraku kaasas ka teatud ohud.

Seda hüsteerilist dogmat järgib usinasti ka Putini ringkond. Ameerika Ühendriikide rahvusliku luureteenistuse (ODNI) hinnang näitas, et Venemaa juhtkond eelistas presidendikandidaadina selgelt Donald Trumpi ja et Vladimir Putin isiklikult andis korralduse mõjutada valmiskampaaniat sel moel, et tekitada kahju Hillary Clintoni kampaaniale. Kolm organisatsiooni – Luure Keskagentuur (CIA), Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) ja Riiklik Julgeolekuagentuur (NSA) – koordineerisid selle juhtumi analüütilist uurimist ja panustasid sellesse.

Trollid sotsiaalmeedias polnud ainuke Kremli relv presidendivalimiste mõjutamiseks Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Kreml kasutab selleks ohtralt ka Kremli-meelseid aktiviste, mõjuagente, aga ka meediat (näiteks RT või Sputnik).

Mida saame õppida?

Mida on meil Eestis õppida, mõeldes sellele, et meil on varsti valimised tulemas? Kas on ohtu, et Kreml võib sekkuda? Seda ei saa välistada.

Kuid oluline pole mitte ainult õppida teiste riikide kogemusest ning teha oma järeldused, vaid välja tuleks töötada adekvaatsed kaitsemehhanismid oma riigi ja laiemalt Euroopa Liidu sisemise turvalisuse ning demokraatlike süsteemide kaitseks. Seda selleks, et tulevikus ei suudaks Putini režiim või muu vaenulik süsteem tekitada kahju, külvata paanikat või destabiliseerida olulisi riiklike vundamente nagu demokraatia, liberalism, majandus, julgeolek, heaolu, rahuolu jne.

Oluline on teadvustada, mida Kreml on teinud, teeb ja milleks ta on suuteline. Tasub vältida vigu, et riske vähendada, ennast harida ja sotsiaalmeedia kasutamisel nähes näiteks kahtlast valimiskampaaniat, mõnda poliitikut ülikiitvat ja teist halvustavat infot, mõelda sellele, kas see ei või olla pahatahtlikult levitatud teave väljapoolt?

Kasvõi lihtsalt mõelda kriitiliselt järgmiste küsimuste kontekstis: kes sellist teavet levitab, mis allikast see info pärineb, mis eesmärgil seda tehakse, kas selle taga ei või olla näiteks trollide farm või mingid Kremli-meelsed tegelased?

Nendele küsimustele tasub alati mõelda. Ehk tasub meeles pidada ka seda, et me elame digitaalsel internetiajastul, mis on täis igasuguseid võimalusi ning et pidevalt muutuva ja kiiresti areneva tehnoloogiaga käivad paraku kaasas ka teatud ohud.

Seega elame mõnes mõttes hübriidsetest ohtudest ümbritsetud maailmas ning internet võib olla väga tõhus kanal, mille kaudu keegi võib teistega manipuleerida ja seeläbi tekitada korvamatut kahju nii inimestele, ühiskonnale kui ka riigile. Näiteks valimistesse sekkudes, seeläbi riigi arengut ja poliitilist suunda muutes ning stabiilsust kõigutades.