«Ma-ilm ja mõnda»: elurikkuse maailmarekorditest

Puisniidud on maailma ühed liigirikkaimad paigad. Nedrema puisniit ja sealne vana heinaküün. Foto: Urmas Luik

Keegi ei ela ilmas üksi. Kaimud, keda me talume, ja lähisugulased, keda me lahkesti abistame, on naabrite seas vähemuses. Naabrid võistlevad meiega enamasti samade ressursside pärast. Isekas maailmas elab tihedalt koos palju liike, kes on alati valmis laokile jäetud ressursse ära näppama – oma elukorralduse hoidmiseks peab alati valvel olema. Kõrgelt vaadates tähendab see, et eluskooslus on enam või vähem liigirikas. Mõned ökosüsteemid on väga liigirohked, mõned üllatavalt vaesed.

Maakera kaugelt vaadeldes jääb esimesena silma universaalne liigirikkuse muster – ekvaatori lähedal elab koos palju liike, laiuskraadi suurenedes aga üha vähem. Siiski on ka erandeid. Jägalaliike (samblikud) leiab enim tundras, avamerel toituvaid linnuliike leiab kõige rohkem külmades meredes. Tänapäeval kasutavad ökoloogid terminit «elurikkus», tähistamaks kooslustes koos toimetavate bioloogiliste liikide arvu, kes on eluruumi jagades suutnud edukalt ajale vastu panna. Liigirohkeid kooslusi uurides on teadlased ikka püüdnud seletada, kuidas nii kirju seltskond ühiste ressursside tarvitamisega hakkama saab.

Eestis püstitatakse üldjuhul maailmarekordeid väga harva. Spordimaailmast tuleb meelde Ott Tänaku kõigi aegade suurim keskmine kiirus mullusel Rootsi rallil ning pikim kiik, millega üle võlli kiigutud (7,15 m, kiikingu rekordiomanik Kaspar Taimsoo). Guinnessi rekordite andmebaasis on ka mõned Eestist pärit kurioosumid, nagu kuue meetri pikkune tuletikk. Eesti olulisim maailmarekord on aga tõenäoliselt seotud taimekoosluste elurikkusega, st sellega, kui palju soontaimede liike on leida külg külje kõrval elutsemas.