Erkki Koort: keskus kuuleb!

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. Foto: Margus Ansu

• Eesti häirekeskus on Euroopas unikaalne.
• Päästekorraldaja on võti abivajajani.
• Toimivas turvalisuse ahelas on olulised kõik selle lülid.

2008. aastal olid Eestis kasutusel eraldi numbrid: 112 meditsiini- ja päästeväljakutsete korral ning 110 politsei kutsumiseks. Selleks ajaks oli käidud juba pikk tee edasi abinumbritest 01, 02 ja 03, kuid ometigi otsustati võtta suund veel parema ning kiirema abi pakkumisele Eesti elanikele.

Üks ühendamise argument oli süsteemi lihtsus ja arusaadavus, sest ikka juhtus, et inimesed valisid numbri, kust ei saanud oodatavat abi. Selliseid kõnesid oli kümmekond protsenti, kokku tegid inimesed siis umbes 70 000 – 80 000 kõnet aastas. See on väga suur hulk, ja polnud ühtki põhjust lasta inimestel abi saamiseks kaks korda kõnejärjekorras oodata.

Tuleb arvestada, et mida lihtsam on süsteem ühelt poolt, seda keerukam on see tavaliselt teiselt küljelt. Enam ammu ei võta kõnet vastu dispetšer päästedepoos või haiglas ning logistilise operatsiooni korraldamine on muutunud mitu korda keerukamaks.

Alati, kui valimistel räägitakse päästjate ja politseinike palkadest, on tähtis mitte ära unustada kogu ahelat. Politseipatrull, kiirabibrigaad või päästeauto ei tule sündmuskohale, kui riik ei tea neid saata. Selle teadmise saab riik aga päästekorraldaja abil, kes võtab vastu abipalve ning annab väljasõidukorralduse vajalikule meeskonnale.

Olulised on idee ja tahe ning head lahendused tekivad sünergiast.

2008. aastal oli Eestis sügav majanduskriis ja väga tugev surve avaliku sektori kulutuste kärpimiseks. Uus asutus vajas ruume, infovara ja väljaõpet. Toonane valitsus seda projekti otseselt ei tapnud, kuid raha selleks juurde ei andnud. Ometi on meil tänapäeval moodne häirekeskus, mis peale igapäevase inimeste abistamise veab arengut ka Euroopas. Paljudes riikides on küll ühtne hädaabinumber, kuid kõne suunab vastavale organisatsioonile edasi kõnejaotuskeskus. See aga tähendab ajakadu. Eestis sellist hakkimist ei toimu ning abistajad saadetakse kohe välja.

Organisatsioonid, kes häirekeskuse moodustamisega seotud olid, ei uskunud alguses kõik sellesse täiel määral. Kuid üks juhtum aitas inimesi veenda.

Esimene keskus, kus töötajad ühte ruumi kokku pandi, loodi Jõhvis. Numbrid olid küll veel eraldi, kuid tööruum juba ühine. Politseile tuli teade, et kohalikus poes on pätt jäänud vahele viina varastamisega ning rüseleb turvamehega. Varas pani küll jooksu, aga vigastas rüseluses purunenud pudeliga tõsiselt kätt. Peagi kutsuti samale tänavale kiirabi, kuna inimesel oli käes lõikehaav. Ühes tööruumis saadi kohe aru, et tegemist on sama inimesega, kes sai abi, kuid pidi ka oma tegude eest vastutama. Eraldi ruumides olevate keskuste korral poleks seda iialgi juhtunud.

Mida sellest õppida? Arvan, et häirekeskuse moodustamine tõestab, et olulised on idee ja tahe ning head lahendused tekivad sünergiast.