Rivo Noorkõiv ja Garri Raagmaa: regionaalpoliitika tähendab eelkõige ettevõtluse arendamist ja uute töökohtade loomist

Kaduvad tõmbekeskused Foto: Postimees

Regionaalpoliitika on kui majavaim, kellest kõik räägivad, kuid keda keegi päriselt näinud ei ole. Hea on see, et enne valimisi on kõigil erakondadel olemas ideed, mida võiks regioonide arenguks ette võtta. Kuid maakondade arengueksperdid on aastate jooksul muutunud poliitikute lubaduste suhtes ettevaatlikuks, püüdes siiski leida programmidest punkte, mille elluviimisest võiks ka kaugemate piirkondade elanikel kasu olla.

Regionaalvaldkonna tunnustatud eksperdid Rivo Noorkõiv ja Garri Raagmaa arutavad riigikogusse pürgivate erakondade programmipunktide taustal, millist regionaalpoliitikat oleks vaja, et elu Eestis ei taanduks vaid nelja-viie linnapiirkonna ümbrusse.

Kui palju võiks Eestis olla kohalikke keskusi?

Rivo Noorkõiv: Ilmselt oleks Eestis reaalne hoida elus maakonnakeskusi. Kui need on elujõulised, siis on ka regioonidel lootust. Oluline on teadvustada, et Eesti asustussüsteem on hästi vana. Maakonnakeskused on niimoodi paigutunud, et keskmiselt on igalt poolt keskusse maksimaalselt ligikaudu 50 kilomeetrit. Ehk siis 40 minutit autosõitu.

Maakonnakeskuste ja väikelinnade arengule tuleb suunata ressurss, see on väga oluline strateegiline otsus. Igasse külla kõiki teenuseid pole reaalne lubada.

Garri Raagmaa: Siin tuleb aga arvestada, et nõukogude ajal tekkinud rajoonikeskustel ei ole kuigi suurt tagamaad. Ja samas on väikekeskused, nagu Otepää, Põltsamaa või Tapa, mis võivad lähtuvalt üle-eestilisest spetsialiseerumisest pakkuda üsna korralikke töökohti ja samas ka lähedases suurlinnas tööl käijaile head soodsamat elukeskkonda.