Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/05/11767984t1h036c.jpg)
- Hoiame maakonnakeskusi, sest nendeta hääbuksid terved regioonid.
- Ametnike töökohtade Tallinnast väljaviimine on hea, kuid mitte piisav meede.
- Regionaalse tasandi loomine lähtugu kohalike huvist saada paremaid teenuseid.
- Taristu – teed, rongiliiklus, kiire internet – on maaelule otsustava tähtsusega.
Regionaalpoliitika on kui majavaim, kellest kõik räägivad, kuid keda keegi päriselt näinud ei ole. Hea on see, et enne valimisi on kõigil erakondadel olemas ideed, mida võiks regioonide arenguks ette võtta. Kuid maakondade arengueksperdid on aastate jooksul muutunud poliitikute lubaduste suhtes ettevaatlikuks, püüdes siiski leida programmidest punkte, mille elluviimisest võiks ka kaugemate piirkondade elanikel kasu olla.
Regionaalvaldkonna tunnustatud eksperdid Rivo Noorkõiv ja Garri Raagmaa arutavad riigikogusse pürgivate erakondade programmipunktide taustal, millist regionaalpoliitikat oleks vaja, et elu Eestis ei taanduks vaid nelja-viie linnapiirkonna ümbrusse.
Millele peaksid poliitikud ja valitsus regionaalpoliitikast rääkides tähelepanu pöörama?
Raagmaa: Regionaalpoliitika tähendus kipub meil olema liiga laialivalguv. Selle nime all tahetakse tegeleda kõigega. Kuid kitsamalt on see uute töökohtade loomine, et tasakaalustada riigisiseselt piirkondade erinevusi, majanduslikku võimekust, palgataset. Suurriikides nagu Brasiilia on selleks isegi pealinnu liigutatud, et piirkondade arengut kiirendada. Aga see eeldab ennekõike tahtmist teha regionaalpoliitikat, mõistmist, et kasvavad arenguerisused on probleem.
Eesti jaoks, mis asub vahetult Venemaa piiril, on tasakaalustatud regionaalne areng ja ühtlane elanikkonna paiknemine oluline julgeoleku mõttes. Valitsusel on vaja enam teadmist, mis töötab ja mis mitte. Selle kohta on Euroopas olemas varsti sada aastat kogemusi.
/nginx/o/2019/02/05/11768167t1hb74c.jpg)
Ka Eestis on häid toimivaid praktikaid, mida levitada. Näiteks Saaremaa väikelaevaehitus- ja Hiiumaa plastiklastrid, kohalikud turismi- ja väiketootjate võrgustikud, ülikoolide regionaalsed kompetentsikeskused, Tartu teadus- ja Ida-Viru tööstuspargid.
Noorkõiv: Nõus, et regionaalpoliitikat tuleb vaadata majanduslikus võtmes. Eesmärk on regionaalsete arenguerisuste tasandamine, ja oluline, et Eesti ruumimustris ei oleks suuri juustuauke.
Kõiki valdkonnapoliitikaid ei maksa panna ühte patta. Näiteks hariduspoliitikal ja sotsiaalpoliitikal on regionaalsed aspektid. Eestil on käimas mitu edukat programmi: näiteks Setomaa ja Peipsiveere arenguprogrammid.
Allakäigu peatamiseks tuleb keskenduda töökohtadele ja kasutada suuremaid ressursse. Küsimus on selles, kuidas kohalikke arengueeldusi paremini kasutada, et leiduks tööd ja elukvaliteet oleks tagatud. Väiketootmine vajab kindlamat tuge, nende võrgustikud arendamist. Haridusprogrammid peaksid ettevõtlikkust kõikjal toetama.
Kui palju võiks Eestis olla kohalikke keskusi?
Noorkõiv: Ilmselt oleks Eestis reaalne hoida elus maakonnakeskusi. Kui need on elujõulised, siis on ka regioonidel lootust. Oluline on teadvustada, et Eesti asustussüsteem on hästi vana. Maakonnakeskused on niimoodi paigutunud, et keskmiselt on igalt poolt keskusse maksimaalselt ligikaudu 50 kilomeetrit. Ehk siis 40 minutit autosõitu.
Maakonnakeskuste ja väikelinnade arengule tuleb suunata ressurss, see on väga oluline strateegiline otsus. Igasse külla kõiki teenuseid pole reaalne lubada.
Raagmaa: Siin tuleb aga arvestada, et nõukogude ajal tekkinud rajoonikeskustel ei ole kuigi suurt tagamaad. Ja samas on väikekeskused, nagu Otepää, Põltsamaa või Tapa, mis võivad lähtuvalt üle-eestilisest spetsialiseerumisest pakkuda üsna korralikke töökohti ja samas ka lähedases suurlinnas tööl käijaile head soodsamat elukeskkonda.
Erakonnad pakuvad meetmena töökohtade väljaviimist, taristu arendamist, haldusreformi lõpuleviimist. Töökohti juba viiakse mööda maad laiali. Kas see on hea regionaalpoliitiline meede, kas sellest on kasu?
Raagmaa: Plaan oli 1100 töökohta, 500–600 on viidud. Kindlasti on see toimiv meede, kui aga oleks reaalne! Mõnes kohas on küll kontor, kuid silt uksel kutsub vastuvõtule Tallinnas. Sellisel juhul on tegu naljanumbriga. On ka suurettevõtteid, näiteks Ida-Virumaal, kus juhtkond sõidab nädalavahetuseks regioonist ära. Kuid üldiselt on see kohalikule elule abiks, kui seal on riigiametnikel töökohad või kaugtöövõimalus.
Lisaks maksutuludele on sotsiaalses plaanis hea, et kohalikus elus osalevad haritud ja informeeritud kodanikud. Pikaajaline regionaalne areng ei saa siiski põhineda vaid avaliku sektori töökohtadel. Põhiline, millele tuleks regionaalpoliitikas keskenduda, on ikka erasektori töökohad.
Noorkõiv: Mina ei ole meetme tulemuste suhtes väga optimistlik. Algatus on õige sihiasetusega, kuid praktikas on selle mõju väike. Eestis oli 2017. aastal avalikus sektoris täistööajale taandatuna 132 900 töötajat ja me räägime poolesaja töökoha pealinnast väljaviimisest.
/nginx/o/2019/02/05/11768169t1h97b2.jpg)
Oluline on, et väljaviidavad riigiasutuste töökohad oleksid kohtadel jätkusuutlikud. Praegu tahetakse töökohti viia igale poole, näitamata sellise meetme kulutõhusust ja tegelikku mõju kohalikule elule. Aga muutused algavadki sageli väikestest ümberkorraldustest. Õnnestunud näide on Maaelu Edendamise Sihtasutuse Tallinnast väljaviimine Viljandisse.
Poliitikud pakuvad Eesti kaheks piirkonnaks jagamist. Kas sellest oleks kasu Euroopa ühtsusfondide raha kasutamisel regioonide hüvanguks?
Raagmaa: Siin võime rääkida kahest allteemast. Esimene on Eesti jagamine kaheks NUTS II (statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri – toim) statistiliseks regiooniks, mis on Euroopa Liidu ühtsuspoliitika subjektid. Mõte on selles, et regioonid, mille SKT elaniku kohta on alla 75 protsendi ühenduse keskmisest, saavad ühtsusfondi toetusi, mis on üle, need ei saa.
Harjumaa on üle 100 protsendi euroliidu keskmisest, samas kui suur osa Eestit on alla 50 protsendi. Kui Eesti keskmine on 80 protsendi kandis ning me muutume üleminekuregiooniks, kus raha saadakse juba oluliselt vähem, siis see on üks teema. Teine teema on aga toimeregioonidepõhine arendustöö korraldamine. Et ettevõtlustingimused on piirkonniti erinevad, siis peaks seda juhtima kohtadelt.
/nginx/o/2019/02/05/11767985t1h3e28.jpg)
Noorkõiv: Enne kui õngitseda Euroopa Liidu raha riigi kaheks jaotamisega, soovitan Eesti regionaalpoliitika sihtides ja teostamises kokku leppida. Kehtiv regionaalarengu strateegia on aastani 2020. Peaksime tegema järeldused, miks strateegia seniste tegevuste tagajärjel ei ole Eestis toimunud positiivset nihet ühtlasema territoriaalse arengu poole. Pooldan teadmistepõhist lähenemist ja meetmete jupiti juurutamine ilma tervikut nägemata ei ole tark tegu.
Kui loen erakondade valimisprogramme, siis on sinna sisse kirjutatud kõik pähe tulnud asjad, mis võivad olla mõistusega arusaadavad, kuid millel ei ole tõenduspõhisust; puudub analüüs, mis nendest töötab, mis ei tööta.
Raagmaa: Piiri tõmbamine Eesti jagamisel kaheks on riigisisene otsustus. Need numbrid on Euroopa Komisjonis alati vaieldavad. Euroopas on rida väiksemaid NUTS II regioone. Näiteks Ahvenamaal on vaid 30 000 elanikku.
Eks ole varemgi olnud, et euroametnikud muretsevad siinse regionaalse arengu eest enam kui meie poliitikud või haruministeeriumide ametnikud. Viimased ei tahaks mõistagi lisatööd teha ja Tallinnas võimul olev Keskerakond ei taha Euroopa Liidu abist täielikult ilma jääda.
Noorkõiv: Jagamisel on mõte, kui Tallinna linnapiirkonnast väljajäävad omavalitsused konsolideeruksid; juhul kui seda aga ei tule ja paneksime omavalitsused lihtsalt omavahel vahendite pärast võistlema, siis ma ei toeta sellist jagamist. Riigi asi on määratleda avalike ülesannete täitmiseks parimad territoriaalsed tasandid.
Tuntakse puudust haldusreformiga kaotsi läinud regionaalsest tasandist.
Raagmaa: Jah, teise haldustasandi küsimus tekib taas ja taas. Omavalitsusi saab koostööle kas väga tugev eestvedaja, mis pole aga jätkusuutlik lahendus, seadustatud institutsioon või ühine raha. Praegu ei ole valitsusel kohtadel piisava võimekusega motiveeritud partnereid poliitikate teostamiseks.
Noorkõiv: Eestis ei ole toimivat kohaliku omavalitsuse regionaalhalduse süsteemi. Omavalitsuste vabatahtlik maakondlik koostöö ei taga nende rollitäitmist regionaalpoliitika ja -arengu küsimustes. Maakondlike arenduskeskuste sihtasutuse vorm ei võimalda tagada poliitilise koordinatsiooni tublit täitmist, kuna juhtorgani nõukogul on konkreetne majanduslik vastutus, mis ei pruugi langeda kokku omavalitsuste poliitiliste huvidega. Jätkuvalt on ebaselge maakondlike arengustrateegiate roll regionaalpoliitika kujundamisel ja elluviimisel riigi tasandil. Need asjad on vaja selgeks vaielda.
Mida aga riik kindlasti peab tegema, on taristute väljaehitamine. Liikumiskeskkond, kiire internet ja andmeside, eluasemepoliitika – need on hädavajalikud, kui tahame, et maal oleks elu.
Raagmaa: Nõus. Aga teede puhul on vaja enne mõelda. Mõned erakonnad on tulnud välja ideega rajada neljarajalised kiirteed riigi igasse nurka, kuid sellega on kõvasti hiljaks jäädud. Neljarajaliste maanteede 110 km/h piirang 90 km/h asemel väga ei aita – vaja on hoopis suuremaid liikumiskiirusi. Raudteel.
Kui Rail Baltic annab lahenduse Pärnule, siis ka ida poole, Tartusse ja Narva oleks vaja 160 km/h+ raudteeühendusi. Nagu Soomes, kus Helsingist põrutavad Pendolinod Tamperre ja Turusse tunni ajaga, vahemaa on võrreldav Tallinna-Tartuga. Selline kiirrong vähendaks autoliiklust ja suurendaks turvalisust.
Noorkõiv: Oluline on aru saada keskuse ja tagamaa süsteemist. Me ei peaks vastandama linna ja maad, vaid lähtuma inimeste igapäevastest liikumistest.
Omavalitsuste edasiarendamisel peame selgeks rääkima, kas loobutakse kogukonnapõhiste omavalitsuste toimimisest, mis tähendab, et kohalik omavalitsus vastutab kõigi oma piirkonna elanike avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse eest. Või läheme seda teed, et delegeerime suurema mastaabiga ülesanded regionaalsele tasandile koos täitmiseks. Siin on valikukoht, kas selleks on maakondlik tasand või on otstarbekas sellest suurem mastaap.
Mis roll võiks olla kogukondadel?
Noorkõiv: Riigivõimu teostamise oluline põhimõte on lähimus otsustamisel ja kohalikul demokraatial põhinev valitsemine. Tuleb kaasata elanikke ning anda jõudu juurde kodanikuühendustele. Teenuseid tuleb rohkem delegeerida kogukondadele, mis aga eeldab ka vastavate teadmiste ja oskustega inimeste väljaõpetamist. Arenenud riikides on suundumus mitmekihilise valitsemise poole, mis põhineb tugevatel koostööorganitel.
Raagmaa: Natuke kogemusi juba on, Leader näiteks; kuid see on veel suhteliselt mikrotasandil. Aga ka mujal Ida-Euroopas ei taha mitmekihiline valitsemine veel toimida.
Noorkõiv: Põhimõtteliselt võiks selline koostöö toimida regionaaltasandil. Näiteks kohustuslike piirkondlike koostööorganite kaudu. Selle tarvis on vaja kujundada selged otsuste ettevalmistamise ja vastuvõtmise mehhanismid, tagada nende elluviimiseks vajalik rahastamine.
Milline võiks olla ülesannete jaotus kohaliku, regionaalse ja keskvõimu tasandil?
Raagmaa: Kohalike omavalitsuste pakutavate teenuste pärast ma väga ei muretseks – neid on kõvasti arendatud. Küll aga suuremat mastaapi nõudvate teenuste pärast.
Praegu käib tants riigigümnaasiumitega. Minu hinnangul on siin tsentraliseerimine läinud liiga kaugele. Mõned eksperdid ütlevad, et haridus peabki olema riiklik, ja punkt! Küsimus on aga, kas kogukond huvitub haridusest laiemalt, ka kutse- ja kõrgharidusest, mis tegelikult tagavad ettevõtetele töötajad. Kui gümnaasiumid võtta omavalitsustelt käest, siis tekib küsimus, milleks omavalitsusi üldse vaja on!?
Noorkõiv: Eesti 200 valimisprogrammis on selgelt kirjas, et riik võtab enda juhtida kogu Eestit katva koolivõrgu, suunab vastutuse universaalsete tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise eest riigile, koondab riigisisese raudtee-, bussi-, laeva- ja lennuliikluse korraldamise maanteeameti alla. Tsentraliseerimine täiega! See tähendaks, et 70 protsenti omavalitsuste eelarvest läheks ära, siis jääb vaid planeerimine ja koristustegevus.
Riigi tsentraliseerijad unustavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduses sätestatud sisu. Mõistlik oleks välja töötada regionaal- ja kohaliku omavalitsuse poliitika aluspõhimõtted.
Raagmaa: Mida sa siis üldse planeerid, kui midagi enam planeerida ei ole…
Noorkõiv: Selles mõttes peame hindama nii haldusterritoriaalse reformi tulemusi kui ka muid riigi tehtavaid samme, kas need viivad tsentraliseerimise või detsentraliseerimise suunas. Mõlemat on vaja, kuid oluline on funktsioonide tasakaal riigi keskvalitsuse, regionaaltasandi ja omavalitsuste vahel.
/nginx/o/2019/02/05/11767983t1h9bf5.jpg)
Raagmaa: Nüüd jõuame järgmise tasandini, et mismoodi elu kaugemates kantides üldse püsib. Teenustega on meil tegelikult hästi, sinna on investeeritud: tervisekeskused kerkivad, lasteaiakohti on maakohtades piisavalt, koole on ka.
Seega, teenustega on korras, kuid mispärast peaksid inimesed seal elama? Kui ei ole korralikku palka ja töökohta, siis ta läheb minema. Mõnede riigitöökohtade väljaviimine on natuke abiks, kuid põhilahenduseks on erasektori töökohad. Vaja on võimekust kohapeal arendusprotsesse juhtida ja ettevõtjatega läbi rääkida – seda aga napib. Suured omavalitsused, nagu Tartu linn, suudavad ettevõtlusasja edendada, väikevaldades aga ei olegi inimesi, kes sellega tegeleks.
Seega, mismoodi ettevõtlust piirkonniti korraldada ja uut ettevõtlust tekitada, kuidas kiirendada restruktureerimist, nt viia sisse Tööstus 4.0 (uudsete tehnoloogiate rakendamine kogu tarneahela lõikes – toim) lahendusi, oma ettevõtjaid konsolideerida, et piirkonda ja selle võimalusi väljapoole reklaamida jms. Praegu on see ülesanne lükatud ettevõtluskeskustele, kuid kui selle pealik läheb omavalitsusjuhtide juurde küsima nende panust, siis öeldakse, et raha pole ja küsigu EASilt. See on tõsine lugu!
Noorkõiv: Haldusreformi üks teemasid oli, kuidas motiveerida omavalitsusi ettevõtluskeskkonnaga enam tegelema. Kuid see on senini lahendamata.
Küsimus on selles, kas omavalitsustel on ettevõtlusega tegemiseks motivatsiooni ja võimekust ning kas sellest laekub raha kohalikku eelarvesse. Näiteks ettevõtlusest saadavate dividendide tulumaksust võiks osa laekuda kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Meil on vaja paindlikku maksusüsteemi, mis motiveeriks omavalitsusi. Ei ole normaalne, et kohalike maksutulude osakaal omavalitsuste tuludes on vaid 3,5 protsenti. Omavalitsuste finantsautonoomiat ei ole mõtet arutada, kui olukord ei muutu.