Kui palju metsa on Eestis kaitse all

Kaitsealused metsad. Foto: Asko Lõhmus, Postimees

Poliitilistes vaidlustes metsade kaitse üle esitatakse põhiargumendina kaitse all oleva metsa pindala. Paraku ei saa paari arvu põhjal öelda, kas kaitstakse liiga vähe, palju või piisavalt, vaid süveneda tuleb asja sisusse. Kaitse all mille või kelle eest, mille või kelle jaoks, ja kui kaua?

Jutt peab algama sellest, et metsa looduslik seisund, looduslik areng ja inimtegevusele seatud piirangud on eri asjad. Täpsemalt on nende ühisosa kuni 3500 hektarit (0,1 protsenti metsamaast) loodusreservaatideks määratud metsi. Enamikku sellest kaitstakse juba kaua (sellest ka üsna looduslik seisund), selle sajandi panus on alla saja hektari. Reservaatides on inimtegevus looduskaitseseadusega täielikult keelatud ja mets määramata ajaks võimalikult looduslikule arengule jäetud. «Kuni», «üsna» ja «võimalikult» märgivad mööndust, et ka reservaadid pole päris inimmõjuta. Näiteks Järvselja «ürgmetsakvartalit» kuivendavad seda ääristavad kraavid ja inimtekkelise kliimamuutuse tagajärjed jõuavad igale poole. Ühe äärmusliku hinnangu järgi on inimmõju eest kaitstud metsapind Eestis seega nullilähedane.

Teise äärmusena saab arutleda, et kuna üheski metsas ei toimu igapäevast lageraiet, leidub kõikjal ajutise loodusliku arengu võimalusi. Nii argumenteerivad eelkõige majandusinimesed. Näiteks, et kaitsealade majandatavates osades (piiranguvööndites, kokku u 120 000 ha metsa) «praktiliselt midagi ei toimu» või paljud metsaomanikud «lihtsalt ei raiu». Viimasele viitab u 200 000 hektarit nüüdisaegse takseerkirjelduseta metsi, kuhu ei saa esitada metsateatistki (tõsi, metsaseadus lubab raiuda ka teatiseta kuni 20 m³/a puitu kinnistu kohta). Korraldatud looduskaitsevõttena on ajutine siiski ainult vääriselupaikade kaitsmine erametsades tähtajalise lepingu alusel – Eestis kokku napil 450 hektaril.