Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2019/01/22/11733114t1hc6e6.jpg)
Regioonide tühjaks jooksmine suurtesse linnadesse on üleilmne nähtus. Eriti tõmbavad meredeäärsed suurlinnad. Ka Eesti pealinn on muutumas väikese riigi jaoks vastaupandamatu jõuga enda poole kiskuvaks magnetiks, mis on jätnud paljud meie põlised külad ja isegi linnad inimtühjaks. Kuid unistada tuleb ning kui toeks on ka tõhus regionaalpoliitka, siis on ehk võimalik meie regioonide tulevikku kujundada helgemaks.
Maailmas ringi vaadates näeme, et kõikjal koondub elanikkond metropolide ümbrusse ja merede lähedusse. Enamasti ongi suurlinnad merede ja ookeanide ääres, mistõttu need tendentsid vastastikku võimendavad. Eestigi pole erand, sest meie mereäärne pealinn koos lähima ümbrusega on kohalikus mastaabis supertõmbekeskus kõigi teiste keskustega võrreldes.