Aimar Altosaar: vastuvoolu unistades

Meie Eesti Riigikorralduse toimetaja Aimar Altosaar. Foto: Mihkel Maripuu

Regioonide tühjaks jooksmine suurtesse linnadesse on üleilmne nähtus. Eriti tõmbavad meredeäärsed suurlinnad. Ka Eesti pealinn on muutumas väikese riigi jaoks vastaupandamatu jõuga enda poole kiskuvaks magnetiks, mis on jätnud paljud meie põlised külad ja isegi linnad inimtühjaks. Kuid unistada tuleb ning kui toeks on ka tõhus regionaalpoliitka, siis on ehk võimalik meie regioonide tulevikku kujundada helgemaks. 

Maailmas ringi vaadates näeme, et kõikjal koondub elanikkond metropolide ümbrusse ja merede lähedusse. Enamasti ongi suurlinnad merede ja ookeanide ääres, mistõttu need tendentsid vastastikku võimendavad. Eestigi pole erand, sest meie mereäärne pealinn koos lähima ümbrusega on kohalikus mastaabis supertõmbekeskus kõigi teiste keskustega võrreldes.

Mõned on öelnud, et kuna rahvaarvult on Eesti võrreldav mõne suurlinna linnaosaga, siis pole mõtet regionaalpoliitikaga punnitadagi, sest see on vastuvoolu ujumine. Kuid eestlaste vastutusalas on 45 000 ruutkilomeetrit maismaad, mis nõuab meilt sellesse vastutustundlikku suhtumist. Pealegi on iga tükk kodumaad meile armas, mis sellest, et inimesi elab väljaspool keskusi järjest vähem. Asustamata alad on kogu riigile ka julgeolekurisk, eriti need, mis asuvad välispiiride lähedal.