Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2012/04/11/1051002t1hc01c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/09/11704016t1h8132.jpg)
Bioloogilised liigid erinevad kõvasti selle poolest, mismoodi nad ruumis jaotuvad. Viljapõllu veeres seistes paistavad umbrohud kasvavat hajusalt ja juhuslikes kohtades – nende ruumiline jaotus ongi juhuslik. Metsalinnud, kes kaitsevad oma pesa ja territooriumi selle ümber, asustavad maastikku üpris korrapärase mustri järgi. Nemad elavad «hajakülades», kus vahemaa kahe kodu vahel püütakse hoida võimalikult suur. Teisisõnu on neil pesitsusperioodil regulaarne ruumiline jaotus.
Paljud linnud eelistavad aga paljuneda «sumbkülades», pesitsedes kolooniatena. Sel juhul on tegemist agregeeritud jaotusega. Agregeeritud jaotuse tekkepõhjusi on kolm ja need on olemuselt üsna erinevad.
Esiteks on see tavaline klonaalsetel liikidel, kes sigitavad tütarorganismid ema lähedale – näiteks Pokumaalgi kohatavad mättad, mis koosnevad kaksikõdedest-vendadest.