Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/09/07/14052172t1h1173.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11698324t1h588d.jpg)
- Eestivenelastel on eestlastest väiksem teise ja kolmanda lapse sünni tõenäosus.
- Sõjajärgse immigratsiooni tõttu on Eesti sündimus süstemaatiliselt kasinam.
- Sisserännanute suur osakaal raskendaks kestlikkuse saavutamist ka tulevikus.
Kuna arenenud riikidesse saabuvate immigrantide päritolumaa sündimus on enamasti kõrgem kui rände sihtkohaks olevates maades, eeldatakse sageli, et immigratsioon võib olla abiks sündimuse suurendamisel.
Vähem ollakse teadlikud sellest, et rände mõju võib osutuda ka vastupidiseks. Kui sisserändajate päritoluriikides on sündimus madalam kui rände sihtriigis, siis pikka aega kestnud immigratsiooni korral sündimus sihtriigis hoopis väheneb.
Sellise olukorra näiteks on Eesti, kus põhiosa sisserännanutest pärineb Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest, kus sündimus on eestlastest madalam. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel pole märkimisväärset muutust toimunud ka sisserännanute teises põlvkonnas. Kuna sisserännanud ja nende lapsed moodustavad eestimaalastest ligi kolmandiku, on ka Eesti kogurahvastiku keskmine laste arv eestlaste omast süstemaatiliselt väiksem. Eesti rahvastikutaaste puudujääk on seetõttu suurem, kui see oleks sisserändajate väiksema osakaalu puhul.
Uurimus tuvastas sündimuse erinevuse põhjused
Eestisse saabunutest kõige suurema osa, umbes kolm neljandikku, moodustavad venelased. Eestlaste ja eestivenelaste sündimuskäitumist on põhjalikult võrrelnud Tallinna Ülikooli rahvastikuteadlased koostöös Moskva kolleegidega Max Plancki instituudi teadusajakirjas Demographic Research 2017. aastal ilmunud artiklis. Seal kõrvutatakse eestivenelaste sündimuskäitumist peale eestlaste ka Venemaa venelastega ning jõutakse huvitavate tulemusteni.
Kui sisserändajate päritoluriikides on sündimus madalam kui rände sihtriigis, siis pikka aega kestnud immigratsiooni korral sündimus sihtriigis hoopis väheneb.
Artiklis leitakse, et eestlaste ja eestivenelaste sündimuse erinevus tuleneb eelkõige teiste ja kolmandate sündide erinevast tõenäosusest ehk perede suurusest. Lastetuse osas suuri erinevusi pole: analüüsiga hõlmatud põlvkondades (sünniaastad 1924–1983) sai vähemalt ühe lapse 90 protsenti nii eesti kui ka vene rahvusest naistest, sh ka Venemaal elavatest vene naistest. Erinevalt eestlastest sünnib venelaste perre aga oluliselt harvemini kaks last. Kui eesti emadest sai teise lapse pea kolmveerand, siis Venemaal oli selliseid emasid veidi üle 60 protsendi ja eestivenelaste hulgas vaid pisut enam.
/nginx/o/2019/01/06/11698405t1h0803.jpg)
Veelgi reljeefsem erinevus ilmnes kolmanda lapse sünni puhul. Kui eesti rahvusest kahe lapse emadest sai umbes 40 protsenti ka kolmanda lapse, siis Eestis elavate venelannade puhul on see arv kaks korda väiksem. Venemaa kahe lapse emadest jõuavad kolmanda lapseni samuti vähesed, vaid 25 protsenti.
Tervikvaates tähendab see, et vähemalt kolm last saab kõigist Eesti venelannadest vaid umbes kümnendik, samas kui eestlannade hulgas on selliseid naisi pea veerand.
Tähelepanuväärne on, et rahvusrühmadevahelised erinevused teise ja kolmanda lapse sünni tõenäosuses ei kadunud ka pärast muude mõjutegurite (haridus, tööhõive, maaelanike kõrgem osakaal eestlastel jms) arvesse võtmist. See näitab, et erinevuse aluseks on pigem pere suurust puudutavad tõekspidamised, mitte näiteks elutingimused või muud asjaolud.
Sündimuskäitumise muutumist mõjutab lõimumine
Paljudes sisserännanute sündimuse muutumist käsitlevates uuringutes on leitud, et aja jooksul läheneb immigrantide käitumine kohaliku elanikkonna omale. Samas käsitlevad sellised uuringud enamasti kõrge sündimusega riikidest pärit sisserändajaid. Selle kohta, kas ka madala sündimusega riikidest pärit immigrantide sündimuskäitumine läheneb põlisrahvastiku tasemele, leidub uurimusi suhteliselt vähe.
Samas on mõlemal juhul põhjust eeldada, et lähenemisprotsessi kujundavad sarnased mehhanismid. Ühelt poolt võetakse päritolumaalt kaasa perega seotud normid, mis kanduvad ka sihtriigis edasi järgmisele põlvele ning soodustavad varasemate käitumismustrite püsimist. Teisalt mõjutab aga sisserännanuid lõimumine uude ühiskonda. Milliseks olukord kujuneb, sõltub eelkõige nende konkureerivate mõjude tugevusest.
Kui eesti rahvusest kahe lapse emadest sai umbes 40 protsenti ka kolmanda lapse, siis Eestis elavate venelannade puhul on see arv kaks korda väiksem.
Mitmeski uuringus on leitud, et sisserändajad võivad pärast saabumist jõuda sihtkohale omasega sarnaneva sündimuskäitumiseni küllalt lühikese ajaga. Kuid kohanemine võib võtta ka rohkem aega ja kesta isegi läbi mitme põlvkonna. On leitud, et kõrgema sündimusega riikidest pärit immigrantide teise põlvkonna sündimus on valdavalt madalam kui nende vanematel, kuid kõrgem kui põliselanikel, st kusagil vahepeal.
Erinevuste säilimine ka sisserännanute teises põlvkonnas on tõenäolisem siis, kui tegemist on suuremate kogukondadega, millel on sihtriigist märgatavalt erinev kultuuriline tagapõhi. Seda on täheldatud ka näiteks Ameerika Ühendriike ja Austraaliat käsitlevate uuringute puhul.
Eestivenelaste puhul on erinevus säilinud
Ka eestlaste ja eestivenelaste sündimuse analüüsis selgus, et teise põlvkonna venelaste sündimuskäitumine pole märkimisväärselt eestlaste omale lähenenud: säilinud on päritoluriigile iseloomulik väiksem tõenäosus saada teine ja kolmas laps. Sellise olukorra põhjuseks peavad uuringu autorid sisserännanute suurt hulka ning seda, et eestlased ja sisserännanud on jagunenud juba nõukogude ajast sisuliselt paralleelühiskondadeks, mis saavad alguse lasteaiast ja koolist ning jätkuvad töö- ja elukohtades ning muudeski ühiskonnaelu sfäärides.
Uuringus toodi välja mitu olulist tegurit, mis kohandumist soodustavad ja eestivenelaste sündimusmustrit eestlaste omaga märgatavalt sarnasemaks muudavad. Selgus, et teise ja kolmanda sünni tõenäosus oli märkimisväärselt suurem ning sarnanes pigem eestlaste sündimuskäitumisega nendel vene rahvusest naistel, kes olid õppinud eestikeelses koolis või elasid suuresti eestlastega asustatud piirkonnas või olid pärit eesti-vene segaperekonnast. Piisas kasvõi ühe sellise teguri olemasolust, et teise ja kolmanda lapse sünni tõenäosus oluliselt suureneks. Nimetatud tegurite mõju on leidnud kinnitust ka teiste riikide ainesel põhinevates uurimustes.
Sisseränne raskendab kestlikkuse saavutamist
Praeguses olukorras, kus sisseränne Eestisse on taas hoogustunud ning sarnaselt nõukogude ajaga samuti just töörände kontekstis, on oluline õppida mineviku kogemusest. Kui pidada rahvastiku valdkonnas kõige tähtsamaks seda, et töökäte hulk ei väheneks, siis seda eesmärki on võimalik sisserände toel saavutada vaid eestlaste osakaalu vähenemise hinnaga.
Nii nagu ei saa ükskõik millisest sõltuvusest vabaneda sellele järele andes, pole ka rände abil võimalik rändesõltuvusest välja rabeleda.
Arvestades, millistest riikidest Eestisse saabumist hoogustaks rändepiirangute edasine lõdvendamine kõige enam, tooks see muuhulgas kaasa senisest madalama sündimuse, mis omakorda süvendaks rändesõltuvust. Hoides sisserände puhul aga konservatiivset joont, võiks eestlaste osakaal rahvastikus säilida praegusel tasemel või aja jooksul isegi suureneda. See hõlbustaks sisserännanute lõimimist, millel on omakorda sündimust suurendav ja ühiskonna kestlikkust toetav mõju.
Olulise sisserändeta väheneks rahvaarv veidi vähemalt lähikümnenditel, sest elukaare lõppu on jõudmas suured, varasema sisserände poolt paisutatud aastakäigud. Pikemas vaates lahenduse leidmiseks on tähtis kõigepealt teadvustada, et nii nagu ei saa ükskõik millisest sõltuvustest vabaneda sellele järele andes, pole ka rände abil võimalik rändesõltuvusest välja rabeleda.
Eesti kui rahvusriigi kestlikkus saab pikemas plaanis tugineda ennekõike omaenda piisavale järelkasvule. Selle saavutamine, nagu selgus, võib suuremahulisele sisserändele avatuks jäädes raskendatud olla.
Eesti rahvastiku rahvuskoostise muutumine
1922. aasta rahvaloenduse ajal, äsja loodud Eesti Vabariigis, moodustasid eestlased 87,6 protsenti, venelased 8,2 protsenti, sakslased 1,7 protsenti, rootslased 0,7 protsenti ning ülejäänud rahvused 1,8 protsenti elanikkonnast. Teise maailmasõja käigus kandsid etnilised vähemused eestlastega võrreldes suuri kaotusi. Eesti kaotas pea täielikult saksa, rootsi ja juudi vähemusrahvused, suuri kaotusi kandsid ka venelased. Hinnanguliselt vähenes 1944. aastaks venelaste osakaal erinevatel põhjustel, sh Eestilt piiriäärsete piirkondade Venemaale üleandmise tõttu alla kolme protsendi rahvastikust.
Ulatuslik sisseränne Venemaalt ja teistest Nõukogude Liidu piirkondadest algas 1945. aastal ja püsis kõrge kuni 1980. aastate lõpuni. Ränne oli peamiselt tingitud Nõukogude majanduspoliitikast ja mõnevõrra ka Eesti kõrgemast elatustasemest, mis muutis riigi sisserändajatele atraktiivseks. 1980. aastate lõpuks oli venelaste osakaal Eesti rahvastikus kasvanud juba 30 protsendini.
Iseseisvuse taastamise ajal moodustasid eestlased Eesti kogurahvastikust 62 protsenti ja teised rahvused 38 protsenti. Eestisse varem saabunute osalise lahkumise tõttu suurenes eestlaste suhtarv sajandivahetuseks 68 protsendini ning on hiljem veel ühe protsendipunkti võrra tõusnud.
Lea Danilson-Järg