Vanemahüvitis kui ideoloogiline malakas

Lapseootel ja väikelastega peredel on võimalus minna Pelgulinna sünnitusmaja perekeskusse lõõgastuma, murdma pererutiine, kohtuma teiste omasugustega, jagama kogemusi, saama uusi ideid ja oskusi lapsega tegelemiseks. Foto: Eero Vabamägi

Aasta tagasi, mullu detsembris võeti riigikogus vastu suur pakett Eesti kõige ressursimahukama perepoliitika meetme, 2004. aastal alguse saanud vanemahüvitisega seotud muudatusi. Muuhulgas muudeti isade senist 10-päevast tasustatud isapuhkust, mis asendati lisanduva, ainult isale reserveeritud ühe kuu pikkuse vanemahüvitisega, mis jõustub 1. juulil 2020.

Pressinõukogu arutas sotsiaalministeeriumi kaebust antud loo peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava (loe otsusest loo lõpust).

Vanemahüvitise süsteemi isakuud puudutavate muudatuste väljatöötamisele ei eelnenud sotsiaalministeeriumi poolt ühtegi uuringut, mis oleks näidanud, millised on tegelikult emaks saanud ning vanemahüvitisel olevate naiste vajadused, ootused ja arvamus.

Eesti perepoliitikale (ja üldse poliitikale) on selline mõju-uuringute puudumine kahjuks liigagi iseloomulik. Otsused võetakse sageli vastu sihtgrupi arvamust sügavuti uurimata. Tõenduspõhise info puudumine asendatakse sõnakamate huvigruppide ja eeskõnelejate kaasamisega, nagu toimus ka vanemahüvitise muudatuste puhul.