:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2018/12/10/11645379t1h0562.jpg)
Whanaungathanga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus-Meremaa maooridel on väljend whanaungathanga, mis tähendab seotust ja suhteid ning kogukondlikku rahu, mille eest on kõik vastutavad. Ülekäte läinud ja seadusega pahuksisse sattunud lapsed on kõigi moderniseerunud ühiskondades suur mure. Kui laste kuritööd pole tavaliselt veel kuigi suured, on need siiski äärmiselt ebameeldivad, sest meil ei ole väga head ja üheselt positiivset lahendust selliste lase mõjutamiseks.
Oleme loonud institutsioonid ja õpetanud välja spetsialistid, võtnud vastu aina uusi seaduseid, kuid laste ulakused võivad ikka minna üle pättusteks ja kuritöödeks ning me ei tea, mis neist noortest inimestest hiljem saab. Kuid me ei saa jääda lootma vaid ametiasutustele ja professionaalsetele tugiisikutele, kellest on suurim kasu siis, kui meil on ühiskonnas pakkuda kestvamaid ja kindlamaid lahendusi. Me ei pea minema teise maailma otsa traditsionaalsetelt kultuuridelt nõu küsima, sest meie endi kogukonnakultuuris on lahendused olemas. Kuid see ei tähenda tänapäeval väiksemate laste hanekarja saatmist või suuremate rakendamist täiskasvanutega võrdselt rasket füüsilist tööd tegema, liiati kui tänapäeval selliseid töid polegi kusagilt võtta. See peaks tähendama noorte kaasamise ja usalduse kaudu kogukonnatunde tekkimist ehk pakkuma igaühele väärilist tegevust ja seltskonda. Kui erinevatel põhjustel ei tee seda omad vanemad, siis peaks tulema mängu sotsiaalne ümbruskond, sest keegi ei ole ju huvitataud, et naabruskonnas kasvaksid raiskulänud noored!
Seda on kergem öelda, kui teha. Millest aga alata? Hea, et riik on pööranud aina suuremat tähelepanu noorte sotsialiseerimisele ja hälbiva käitumise ärahoidmisele. Kuid põhiosa tuleb täita meil kõigil, iga kagukond peab ka suurema vabaduse nimel võtma rohkem vastutust. Noored armastavad vabadust, kuid nad ei tea selle hinda, kui ei taju vastutuse võlu ja valu. Ainult nii, vabadust ja vastutust koos käsitledes võime jõuda lahendusteni, mis rahuldavad noori ja vanu ning tagavad ühiskonna kestlikkuse.