/nginx/o/2018/12/09/11642938t1hc465.jpg)
Alles see oli, kui 2011. aasta rahva- ja eluruumide loendusel püstitasime internetis vastanute osatähtsuse 68 protsendiga maailmarekordi. Läheneval 2021. aasta loendusel kavatseb statistikaamet veel kaugemale minna. Maksimaalse mugavuse ettekäändel on plaanis inimeste antavatest vastustest üldse loobuda ja piirduda vaid registrites kajastuvate andmetega.
Ehkki plaan sobib hästi e-riigi kuvandiga, on uuel meetodil siiski väga tõsiseid puudusi, mis pealtnäha edumeelse kavatsuse rohkem kui küsitavaks muudavad. Nimelt ähvardab inimeste «tülitamisest» loobumine Eesti ühiskonna osast vajalikest, seni rahvaloendusest saadud andmetest ilma jätta. Tekib küsimus, miks soovitakse loendust koomale tõmmata, kui seni oleme raskematelgi aegadel suutnud rahvastiku inventuuri edukalt läbi viia.
Registripõhise loenduse projekti n-ö peaideoloog Ene-Margit Tiit (84) puudustest eriti rääkida ei soovi ning on uuest metoodikast selgelt vaimustatud. Tema selgitustest koorub välja kolm aspekti.
Esiteks leiab statistikaameti rahvastikustatistika ekspert ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor, et Eesti senine loendusankeet on olnud võrreldes teiste riikidega mahukas ja puudutanud teemasid, mida Eurostati kohustuslik programm ette ei näe. «Rahvusvahelisel tasemel on imestatud, et küsisime 2011. aastal isegi vanavanemate sünniriiki,» toob ta näiteks, lisades, et ka küsimused rahvuse ja emakeele kohta ei kuulu Euroopa Liidus kohustuslikku programmi. Nimetatud loendustunnuseid peab ta Eesti puhul siiski vajalikuks – mõistagi vaid registris leiduvate andmete põhjal.
Teiseks leiab Tiit, et inimesed soovivad enda kohta järjest vähem tõest infot anda. «Tänapäeval on raske saada küsitlusega täpseid andmeid, sest inimesed ei taha enese kohta andmeid esitada,» põhjendab teadlane. Seetõttu peab Tiit matemaatikuna usaldusväärsemaks registrites kajastuvaid andmeid (ometi ei takista inimeste tõrksusele viitamine teda usutluse edasises käigus soovitamast asendada loendus mitme teema puhul sotsioloogilise uuringuga).
Kolmandaks leiab Tiit, et kuigi registripõhine loendus on esmasel läbiviimisel kulukam kui varem kasutatud meetod, sest registrid tuleb alles korda teha, on korduvate loenduste puhul kulud väiksemad. Samuti oleksid loendusega võrdväärsed andmed kättesaadavad ilma oluliste lisakuludeta ka loendustevahelisel ajal.
Seniste Eesti loenduste põhjalikkuse üle on rõõmustanud ilmselt igaüks, kes andmetega kokku puutunud, näiteks teiste riikide kohta võrdlevat statistikat otsides. Tõepoolest, ka näiteks kõrgetasemelise statistikakorraldusega Rootsis, kus kasutatakse registripõhist loendust, pole Eestiga võrdväärse detailsusega andmeid rahvastiku kultuurilise mitmekesisuse kohta.
Raske on näha mingit eelist selles, kui Eesti hakkaks edaspidi ainult loenduste kohustuslikku miinimumprogrammi täitma. Eriti küsitav on see just nüüd, kus oleme taas muutumas sisseränderiigiks.
Loendusega hõlmatud valdkondadest jääksid välja või saaksid pealiskaudselt kajastatud eelkõige just rahvusriigi seisukohast tähtsad teemad. Näiteks keelteoskuse kohta on olemas mitmekülgne teave kõigi eelmisel rahvaloendusel osalenute kohta. Kuidas aga edaspidi saada teada, millises suunas on olukord muutunud ja mis keeli räägivad vahepeal lisandunud inimesed?
/nginx/o/2018/12/09/11643426t1h77c5.jpg)
Tiit selgitab, et rahvus siiski märgitakse sünni registreerimisel, sisserändaja puhul Eestis elamise registreerimisel. Samas tunnistab ta, et kuna tegu on vabatahtliku küsimusega, millele ei pea vastama, ei pruugi registri info olla täielik.
Loendusega hõlmatud valdkondadest jääksid välja või saaksid pealiskaudselt kajastatud eelkõige just rahvusriigi seisukohast tähtsad teemad.
Registripõhine lähenemine ei arvesta ka seda, et nii rahvuslik kui ka keeleline enesemääratlus võib elu jooksul muutuda. Näiteks kui end ukrainlasena määratlenud emale sündinud lapse emakeeleks märgitakse ukraina keel, võib kodune suhtlus kujuneda tegelikult hoopis venekeelseks, nagu senised, loendustel põhinevad uuringud on ka näidanud.
Samuti annavad loendused täpse ja detailirohke pildi, kuidas kulgeb Eestisse saabunute lõimumine, sh eesti keele oskuse omandamine. Näiteks selgus 2011. aasta loendusest, et ehkki Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud juba veerand sajandit, toimub mitmes väiksemas rahvusrühmas endiselt keelevahetus vene, mitte riigikeele suunas. Samuti selgus, et Eestisse elama asunud inglise emakeelega inimeste eesti keele oskuse tase ei olnud venekeelsete omast erinev.
Tiit pakub keelega seotud andmete allikaks Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS), kuid ei sealt ega ühestki teisest registrist saa infot koduse keele ega rahvusliku enesemääratluse elu kestel toimuvate muutuste kohta. Samuti ei näita EHIS, milline osa loendustevahelisel perioodil Eestisse saabunutest on eesti keele omandanud või kuidas varem saabunute eesti keele oskus on muutunud. Keele õppimine ei tähenda veel keele omandamist, mida kinnitab fakt, et kuigi kõik mitte-eesti emakeelega lapsed on juba aastaid saanud eesti keele õpet, pidas viimase loenduse kohaselt 15–19-aastastest noortest end riigikeele oskajaks vaid 71 protsenti.
Omaette teema on murdekeelte oskus, mille kohta koguti andmeid Eestis esimest korda 2011. aasta loendusel. Murdekeeled moodustavad tähtsa osa meie rahvakultuuri rikkusest. Arvestades, et riik panustab oluliselt murdekeelte alalhoidmisse ja arengusse, aitaks selle teabe kogumise jätkamine hinnata tehtud investeeringute mõju ja tulemuslikkust.
Registripõhise loenduse puhul jääks ära ka info terviseseisundi kohta. Tiit pakub, et seda saaks e-tervise andmebaasist. Samas möönab ta, et hoolimata suurest tööst ei funktsioneeri see hästi.
«Sellega natuke ikkagi probleeme on,» sõnab Tiit, nõustudes ka sellega, et diagnoos siiski ei asenda inimese enda hinnangut, kas ja kuivõrd piiravad terviseprobleemid tema igapäevast tegevust. Vastavad andmed on aga aluseks tervisearengu hindamisel, eakate tööturul osalemise määra prognoosimisel ning hoolekandeteenuste vajaduse planeerimisel, mis on vananevas ühiskonnas aina aktuaalsem.
Muudatuse tõttu läheksid kaotsi ka kogu rahvastikku hõlmavad usuandmed, sest registrites vastavat infot pole. Usuteemalise küsimuse vajalikkuse üle tänapäeva sekulariseerunud oludes võib muidugi vaielda, kuid vabas Eestis on otsus seni alati positiivne olnud. Puudunud on see vaid okupatsiooniaegsetes loendustes.
/nginx/o/2018/12/09/11642937t1h39c1.jpg)
Kannataks ka muude loendusel kogutavate andmete usaldusväärsus. Senised analüüsid näitasid, et registrites olev teave mujalt Eestisse elama asunute hariduse, perekonnaseisu, laste arvu jmt kohta on lünklik, sest teabe esitamine pole kohustuslik. Nii ei saa mujalt saabunuid põliselanikega registrite alusel usaldusväärselt võrrelda. Statistikaameti andmetel saabus Eestisse aastatel 2015–2017 kokku 47 851 inimest (koos tagasirändajatega), mis on oluline ja iga aastaga suurenev osa rahvastikust.
Tiidu hinnangul on loenduse puhul tähtis ressursside optimaalne kasutus ning registripõhisest rahvaloendusest välja jäävaid teemasid tuleks tema hinnangul edaspidi uurida eraldi sotsioloogiliste küsitlustega. «See on see kõige naljakam asi, et uurijad arvavad, et rahvaloenduse andmed tulevad muidu, aga iga lisatud küsimus muudab rahvaloenduse kallimaks ning tingib suurema töömahu niihästi vastajatele kui ka loendajatele,» ütleb ta.
Arvestades riigis üldiselt levinud konsolideerumise ja ressursside koondamise lähenemisviisi, tundub soovitus iga teema kohta eraldi uuring teha pehmelt öeldes küsitav.
Küll aga ei oska Tiit kommenteerida, kui suur on oht, et rahvaloenduse programmist välja jäävad küsimused jäävadki tulevikus uurimata. Teadaolevalt on Eestis tõsiseid raskusi mitmeid tähtsaid teemasid puudutavate küsitlusuuringute jaoks vahendite leidmisega. Näiteks viimane suurem pere- ja sündimuskäitumist käsitlenud uuring toimus 2004. ja 2005. aastal. Vaatamata korduvatele taotlustele pole seni õnnestunud teha jätku-uuringut. Sellesarnaseid näiteid leidub terve hulk.
Tiidu hinnangul ei ole mõtet kogu elanikkonnalt küsida ka küsimusi, mis puudutavad väikest osa inimestest. Samas on paradoksaalne, et mida väiksemat osa mingi küsimus puudutab, seda suurem peab olema sotsioloogilise küsitluse valim, et vähemalt mõni vastavate tunnustega inimene sinna satuks. Lisaks jätab tüüpiliselt 30–40 protsenti valimisse sattunutest vastamata, mis põhjustab andmetes moonutusi.
Arvestades riigis üldiselt levinud konsolideerumise ja ressursside koondamise lähenemisviisi, tundub soovitus iga teema kohta eraldi uuring teha pehmelt öeldes küsitav.
Kõige keerulisem saaks olema aga inimeste elukoha ja leibkonnaliikmete määramine. «Meie üks suuremaid probleeme on see, et inimesed ei ela seal, kuhu nad on enda elukoha registreerinud. See tähendab, et peame leidma üles need, kes on valesti registreeritud, ja leidma nende õige elukoha, samuti leidma üles need inimesed, kes moodustavad leibkonna,» räägib Tiit.
Elukoha probleem puudutab keskmiselt iga viiendat eestimaalast, noortest aga veel suuremat osa. Leibkonnad võivad erineda tegelikest isegi kuni pooltel juhtudel.
Seetõttu kavatsetakse inimesi tõenäosuslikult, matemaatiliste mudelite abil kooselupaaridesse ja leibkondadesse rühmitada, milleks kogutakse kokku iga inimese kohta andmebaasidesse jäetud n-ö jäljed. Nende alusel hindab tarkvaralahendus, kus ja kellega konkreetne inimene tõenäoliselt koos elab. «Detektiivitööd» ehk tegeliku olukorra väljaselgitamist ühelgi juhul tegema ei hakata.
Kui mudelarvutusega saavutataksegi enam-vähem realistlik leibkondade ning perede arv ja jaotus, siis praktiliselt võimatu on tagada, et tulemus oleks täpne ja usaldusväärne ka erinevates rahvastikurühmades.
Erinevad jäljed võivad olla aga ka vastukäivad. Näiteks võib inimene olla registris kirjas Tallinna elanikuna, aga ostab retsepte sageli välja Rakveres. Igale märgile määratakse seetõttu oma kaal, mis peaks aitama hinnata, kus inimene tõenäolisemalt elab. Kui näiteks on teada, et loendatava lapsed käivad Rakveres koolis, on see tugev argument eeldamaks, et tema tegelik elukoht asub pigem seal.
Kui mudelarvutusega saavutataksegi enam-vähem realistlik leibkondade ning perede arv ja jaotus, siis praktiliselt võimatu on tagada, et tulemus oleks täpne ja usaldusväärne ka erinevates rahvastikurühmades. Tiitki tunnistab, et mõned elanikkonna rühmad on selgelt raskemini hinnatavad. «Suhteliselt raske on kindlaks teha näiteks noori kooselupaare, kellel veel midagi ühist pole, ei lapsi, kinnisvara ega muud omandit,» räägib ta.
Samas ülehinnataks kooselude hulka kesk- ja vanemaealiste seas ning parema majandusliku seisundiga rühmades. Süstemaatilisi moonutusi esineks ilmselt ka muudes lõigetes.
Viimaseks õlekõrreks inimeste paiknemise ning kooselude ja leibkondade määratlemisel on pakutud mobiilpositsioneerimist. Tiit näeb seda siiski pigem täiendava infona teiste jälgede hulgas ja tõdeb, et pole sellega veel kuigi palju tegelenud. Suurt abi siit tegelikult loota polekski, sest kõigil pole mobiiltelefoni, samuti ei võimalda positsioneerimine määrata inimese asukohta eluruumi täpsusega ja alati pole teada, kes on numbri tegelik kasutaja.
Kõiki neid tõsiseid probleeme kokku võttes tekib küsimus, kas registripõhine loendus on võib-olla ette võetud hoopis selleks, et sundida ametkondi registreid korrastama. Rahvaloenduse enda tulemuslikkus ja ühiskonna vajadused paistavad igatahes tagaplaanile jäänud olevat. Ka Tiit möönab, et 2021. aasta täieliku registripõhisuse korral ei ole loendus varasemaga võrreldes sama põhjalik.
Õnneks on olemas alternatiivne lahendus, mis võimaldab vähikäiku vältida. 2021. aasta loendus on võimalik läbi viia ka kombineeritud meetodil. Enamik teabest oleks sel juhul saadav registritest, kuid elukoha, leibkondade, keelte, rahvuse, tervise ja võib-olla veel mõne väiksema teema kohta kogutaks teavet inimestelt. Võiksime internetis vastamise maailmarekordit nüüd uuendada, võttes eesmärgiks vähemalt 75–80 protsenti.
Heade otsuste eelduseks on usaldusväärne ja mitmekesine teave. Puudulikud andmed tähendavad paratamatult ka halvemaid otsuseid. Kui Eesti rahvaloendused on pärast iseseisvuse taastamist aina paremaks muutunud, siis kas meil on tõesti vaja okupatsiooniaegsega võrreldavat katkestust? Veel on aega kaaluda, kas pealtnäha särava e-tiigri maine nimel tasub andmete olemasolus ja kvaliteedis mitu sammu tagasi astuda.
Kasutatud allikad:
Allan Puur, Luule Sakkeus, Siim Aben. «Rahvaloendus teelahkmel», Akadeemia, 2015, nr 2 ja 3.
Allan Puur, Leen Rahnu, Jaak Valge. «Eesti keel sisserändetuultes», Keel ja Kirjandus, 2016, nr 4 ja 5
:format(webp)/nginx/o/2018/12/10/11645472t1h83c8.jpg)
Teadmistepõhise poliitikakujundamise alustala on statistilised andmed ja analüüsid, mis järgivad muutusi ühiskonnas ning kajastavad võimalikult detailselt moel ühiskonna eriilmelisust. Kasutatavad andmed peavad võimaldama hinnata erinevate perede ja leibkondade olukorda ja vajadusi. Seejuures peab olema võimalik eristada andmetest uusi või mittetraditsioonilisi kooselusid ja leibkonnatüüpe.
Registripõhine rahvaloendus on oluline samm edasi, et kasutada võimalikult palju neid andmeid, mida erinevatel eesmärkidel juba kogutakse. Samas on registripõhise rahvaloendusel ka kitsakohad, mida tuleb arvestada ning mis mõne valdkonna jaoks on eriti suure tähtsusega. Nii näiteks ei võimalda ainult registriandmetele tuginev rahvaloendus anda detailseilt pilti Eesti elavates leibkondadest ja nende eriilmelisusest. Selle lahendamiseks on nähtud palju vaeva ja loodud erinevaid mudeleid, mis võimaldavad luua nö üldise pildi, kuid mis kahjuks detailsete leibkonnatüüpide hindamiseks ei ole piisavad. 2011. aasta rahvaloenduse ja registripõhiste andmete võrdlemisel ning ka võimalike mudelite kasutamisel on leitud, et erinevate leibkonnatüüpide lõikes on olulisi erinevusi. Nii võib registriandmete ja mudelite põhjal näiteks suureneda mitmekordselt ühe vanemaga leibkondade ja üksi elavate inimeste arv, sest registrites olev info (isegi kui aadress on õige) ei ole sageli piisav ütlemaks, kas nt kaks ühel aadressil elavat täiskasvanut moodustavad ühise või kaks eraldi leibkonda.
Need on aga väga olulised andmed riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel, sest erinevate tegevuste planeerimisel on oluline teada, kui palju on vastavasse gruppi kuuluvaid inimesi või leibkondi ja kui suur on erinevus registriandmetega. Samuti on senised rahvaloenduse andmed sisaldanud nt seda, kuidas inimesed ise enda tervist hindavad ning see olnud üks väheseid või isegi ainus allikas, mille abil vähemalt teatud aja jooksul saada ülevaade ka väiksemate piirkondade olukorrast seal elavate inimeste enda arvamuste järgi.
Kokkuvõttes, registripõhise rahvaloenduse andmete kasutamisel on tähtsaimaks küsimuseks see, kas need võimaldavad kirjeldada detailsed elanikkonnagruppe (leibkondi) ehk kas olemasolevatest andmetest piisab või on vaja täiendavaid nn sihtrühmapõhiseid uuringuid korraldada. Lisauuringute korraldamine on aga aja- ja ressursimahukas. Puudulike või ebatäpsete andmete kasutamisel kannatab aga poliitikameetmete kvaliteet ning nende mõju seire.
/nginx/o/2018/12/09/11642740t1h0a2d.jpg)
Eesti keeleandmeid on kogutud järjekindlalt ja süsteemselt ning see on andnud ülevaate nii eesti kui ka teiste keelte oskuse kohta hetkeseisuga, samas aga on ajateljele paigutatuna teadlaste käsutuses ka Eesti keelekeskkonna muutuste dünaamika. Rahvusvaheliselt ei olegi nii lihtne võrdlusmaterjali saada, sest paljudes Euroopa riikides seesugune andmestik paraku puudub. Ja seda puudust tajuvad nii uurijad kui ka poliitiliste otsuste tegijad. Nii korraldati Saksamaal aasta tagasi just keeleoskuse (emakeel, võõrkeeled) kindlakstegemisele suunatud rahvaloendus ehk «minirahvaloendus», nagu sakslased seda nimetasid.
Kuidas juhtida keelevaldkonna protsesse näiteks eesti keele kui teise keele õppes, kui meil puudub ülevaade rääkijatest, nende paiknemisest ja klastrilisest jaotusest? Viimase rahvaloendusega koguti andmeid eesti murrete oskajatest. Riik on investeerinud mitmesuguste kultuuriprogrammidega raha kohaliku identiteedi, sh murdekeele õpetamise-kasutamise edendamiseks. Kui loobume murdekeele oskuse seirest, ei saa ka anda adekvaatset hinnangut, kas riigi rahakulutus on selles valdkonnas tulemust tootnud.
/nginx/o/2018/12/09/11642739t1hdd71.jpg)
Kui Eesti ühiskonnas on soov saada n-ö suurt pilti või keeleökoloogia ülevaadet (kes, kus, millist keeleoskust nimetavad), siis on e-loendus kahtlemata vajalik. Ühtlasi on oluline, et loendus oleks paindlik ja arvestaks mitmekeelsete inimestega. Kahtlemata huvitab keeleuurijaid kas-küsimusest (oskab/ei oska) enam kuidas-küsimus (kuidas inimesed räägivad, milliseid keeleressursse ja kuidas kasutavad, kuidas keel muutub). Selgema pildi saamiseks tuleb aeg-ajalt kasutada küsitlusi ja analüüsida pidevalt keelt kasutuspõhiselt.
/nginx/o/2018/12/09/11642737t1heaac.jpg)
Kuna Eesti põhiseadus määratleb Eesti riigi ühe põhifunktsioonina eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, siis on rahvaloendusel saadud andmete olemasolu eesti ja teiste keelte oskuse kohta Eesti elanikkonnas hädavajalik. Ilma täpsete andmeteta eesti keele oskuse kohta ei saa meil olla täit selgust, kui edukad me põhiseaduses sõnastatud funktsiooni täitmises oleme.
Asjaolu, et viimase kolme rahvaloenduse andmete võrdlemine näitab eesti keele oskuse hüppelist paranemist eestivenelaste seas, pole mitte ainult kuiv statistiline fakt, vaid ka Eesti riigi identiteeti toestav positiivne signaal. See näitab ühelt poolt, et ühiskonna lõimumise protsess läheb vähemalt eesti keele oskuse poolest õiges suunas, teiselt poolt annab rahvaloenduse andmete töötlemine piirkonna, vanuse jmt tunnuste järgi teavet, mida, kus ja kuidas tuleks lõimumispoliitikas paremini teha. Piirdumine registripõhise andmekogumise ja valimküsitlustega võimaldaks küll ressursse kokku hoida, kuid vähendaks paratamatult andmete täpsust ja põhjalikkust.
Keeleoskusega seotud andmete kvaliteedi väärtustamine või mitteväärtustamine näitab, kui tõsiselt me oma põhiseadust võtame.
/nginx/o/2021/09/07/14052172t1h1173.jpg)