Kas Eesti 200 sündis rahulolematusest või soovist minna poliitikasse?
Poliitikasse minek ei ole asi iseeneses. Mina näiteks väsisin saunaparlamendi elust ära. Niikaua, kui Eesti inimesed ei osale poliitikas ja usaldavad oma riigi järjekindlalt vaid elukutselistele riigikogu liikmetele, kes kandideerivad juba neli-viis korda, ei muutu mitte midagi. Kui patsutame kaitseväkke minevale noorele õlale ja ütleme, et tubli poiss, kaitsed meie riiki, aga parlamendis oma riiki lollide otsuste eest ei taha kaitsta, siis on midagi kapitaalselt valesti.
Kui vaatame institutsioonide populaarsuse tabelit viimase kümne aasta lõikes, siis on olukord ju masendav. Poliitikute ja parlamendi maine on kõige viimasel kohal ning seda suuresti seetõttu, et parlament on seisev vesi kõigi oma kuluhüvitiste ja muude skandaalidega.
Mida arvate nõudest vähendada ametnike arvu 50 protsendi võrra?
Sinna jõuaksime siis, kui teha riigivalitsemises restart. Näiteks kui teeme poliitilise kokkuleppe, et külmutame riigivalitsemise kulud viieks aastaks. Kui räägime väljakutsepõhisest juhtimisest, võtame teatud eesmärgid ja vaatame, kust saame hakata kokku hoidma.
Ilmselt on 50-protsendilise vähendamise ettepanek sihitud eelkõige avaliku diskussiooni tekitamiseks. Ametnikkonda tuleb vähendada, aga mitte nõnda, et võtame laest arvu. Räägime parem nullkasvuga eelarvest. Võtame riigi paberil pulkadeks ja vaatame, kui palju ametnikke on vaja.