ÜRO ja kolm tilka verd

Meie Eesti rahvastikukülgede toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Mihkel Maripuu

ÜRO rändeleppe ümber toimuvat võiks ju pidada valimiste-eelseks poliitteatriks, kui selle taga poleks tõsised vastuolusid, mis niipea kuhugi ei kao. Maailma demograafilise ja majandusliku olukorra kirevuse tõttu on rändest saanud üks 21. sajandi suurimaid globaalseid probleeme, kuid arusaamad lahendusest on väga erinevad. Nii on rändeleppest saanud omamoodi lakmuspaber, mille kaudu joonistuvad välja erimeelsused nii riikide vahel kui ka sees.

ÜRO rändeleppega ühinemise eestkõnelejad on korduvalt rõhutanud, et lepe ei too Eestile ühtegi otsest juriidilist kohustust. Nii luuakse petlik mulje, nagu oleks riikidel võimalik leppest tulevaid moraalseid kohustusi endale sobivalt tõlgendada või koguni eirata. On mõtlema panev, et moraalsetest kohustustest vaikivad just need, kes rõhutavad väärtuste tähtsust välispoliitikas.

Kuigi Eestis on praegu rahulik, võib siingi saabuda päev, mil vajame tavapärasest jõulisemat tegutsemist. Kas saame siis veel kindlameelse seisukoha võtta, kui kolm tilka verd ühe ajutise istekoha eest on antud ning oluline osa moraalsest suveräänsuses loovutatud?