Miks maksame kuus protsenti rohkem?

Meie Eesti rahvastikukülgede toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Mihkel Maripuu

Viimasel ajal on jutuks, et tänapäeva lapsevanemad püüavad sageli lapsi n-ö vati sees kasvatada, nende eest võimalikult palju ära teha ning neid raskustest ja ebameeldivustest säästa. Üllatuseks avastasin hiljuti, et ülehoolitsemise mõtteviisi on märgata isegi pensionidebatis.

Kogumispensioni vajadust põhjendatakse sageli sooviga «päästa» lapsed kõrgetest maksudest, mis vastasel juhul neid tulevikus ees ootaksid. Seepärast oleme määranud maksutõusu laste asemel iseendale. Maksame juba aastaid kuue protsendi jagu rohkem, kui hetkel pensionite tagamiseks vaja, kuigi paljude perede sissetulek on väike ja niigi tullakse vaevu ots otsaga kokku. Soov enda olemasoluga lapsi mitte koormata on ohvrimeelne ja vägagi ülehoolitseva vanemluse moodi. Oleme me üldse järele mõelnud, kas meie lapsed sellist «päästmist» vajavad?