«Ma-ilm ja mõnda»: nemad ei tapa kunagi

Ähvardavast välimusest hoolimata on raisakotkas kommensaal, kes toitub juba surnud saagist. Pildil raisakotkas Tallinna loomaaias. Foto: Liis Treimann

See osa ajast, mis elu jooksul toidulaua ääres veedetakse, on liigiti erinev ja sõltub suurel määral toidu kvaliteedist. Boamaol võib pärast saaklooma neelamist kuluda kuu, enne kui kõht tühjaks läheb. Koaalakaru peab oma energiaportsu kättesaamiseks lahjasid ja mürgiseid eukalüptilehti krõmpsutama peagu kogu ärkveloleku aja. Lahjema lurriga peavad leppima need organismid, kes on evolutsiooni käigus õppinud rahulduma selle maailma ilusate ja tugevate söömaorgia ülejääkidega.

Need on laguahelasse kuuluvad olendid, kes kunagi ise ei tapa, vaid võtavad tänulikult vastu selle, mida surm neile lauale paneb.

Igas ökosüsteemis toimib inimesele kergesti märgatava ja elust pulbitseva maailma taustal ilma suurema kisata laguahel, kus osalejad vastutavad surnud orgaanika mineraliseerimise eest. Laguahelat nimetatakse ökoloogias doonorkontrollitud süsteemiks – tarbitakse ainult neid kaasorganisme, kellest rohusööjate, kiskjate ja muude agressiivsete kaasasukate jõud pole nende eluajal üle käinud. St lagundajad ei sekku kunagi aktiivselt oma toiduobjektide ellu.