Peipsi ja Lämmijärve seisund on kesine

Lämmijärv. Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks

Armastus käib eelkõige kõhu kaudu nii inimestevahelistes kui ka inimese ja looduse suhetes. Järvedelt soovib inimene puhast vett joogiks ja supluseks, kena vaadet veepeegli ja päikeseloojanguga ning palju maitsvat kala. Järvedega kaudsemalt seotud hüved puudutavad järvede suutlikkust muuta kahjutuks neisse valgalalt jõgede kaudu sissevoolavaid aineid. Kui valgalalt laekunud toitained lämmastik (N) ja fosfor (P) ning atmosfääri süsihappegaas (CO₂) järves edukalt orgaaniliseks aineks muudetakse ning see toiduahelate kaudu tõhusalt kaladeni jõuab, võime ülimalt rahul olla. Ühelt poolt väheneb siis kliimasoojenemist põhjustava CO₂ hulk ning teiselt poolt varustatakse inimest puhta järvevee ja maitsva toiduga.

Kuidas järve tervist mõõdetakse

Viimastel kümnenditel on hakatud veekogu tervist hindama eelkõige ökoloogiliste kriteeriumite alusel. 2000. aastal ilmunud Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv (VRD) on seaduseks ka meile, eesmärk on saavutada 15 aasta jooksul kõigi pinnaveekogude hea ökoloogiline seisund või koostada plaan selle poole liikumiseks.

VRD järgi on ökoloogilise kvaliteedi klasse viis: «väga hea» näitab väga väikest inimmõju ja looduslikku seisundit, «hea» nõrka mõju ja bioloogiliste näitajate väikesi kõrvalekaldeid, «kesine» mõõdukaid bioloogilisi muutusi ning «halb» ja «väga halb» vastavalt suuri ja väga suuri muutusi. Näitajatel on seisundi hindamisel erinev kaal. Esikohale on seatud bioloogilised näitajad, kuid nende alusel antud hinnangut peavad kinnitama ka füüsikalis-keemilised ja hüdromorfoloogilised näitajad. VRD järgi määrab veekogu seisundi halvimat seisundit näitav kvaliteedielement. Kui bioloogia alusel on seisund hea või väga hea, kuid keemia näitab kesist seisundit, siis selliseks jääb ka lõplik hinnang.