Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/13/11571596t1hdb13.jpg)
- Keskvalitsus peaks rohkem toetama kohalike omavalitsuste võimekuse kasvatamist.
- Omavalitsuste endi kontrollitava maksubaasi kujundamisega tuleb liikuda edasi.
- Kohalikud omavalitsused valigu ise välja kogukonna jaoks kõige õigem mudel.
Haldusreform sai võimalikuks tänu regionaalse arengu ekspertide kaasamisele. Rivo Noorkõiv (63) on neist üks kogenumaid, olles omavalitsuste ühendamise ja kohaliku arengu tunnustatuimaid asjatundjaid, keda on alati kaasatud riigi halduskorralduse muutmise projektidesse. Tema tähelepanekuid ja soovitusi tasub silmas pidada nii haldusreformi lõpuleviimisel kui ka kavandatava riigireformi ettevalmistamisel.
Olete olnud üks haldusreformi aktiivne ettevalmistaja ja elluviimise toetaja. Miks on haldusreform vajalik?
Haldusreform on lähtunud vajadustest reageerida ühiskonnas toimunud muutustele ja näha neid ka ette. Eesti elanikkonna kahanemine, vananemine, linnastumine ja ettevõtluskeskkonna üleilmastumine on mõjutanud Eesti asustusmustrit, elanike igapäevaseid liikumistrajektoore ja teenusevajadusi ning arusaamist kogukonnast. Muutustele reageerimine ja nende etteaimamine elanike teenimisel eeldab omavalitsustelt uut tüüpi võimekusi.
Haldusreform on liikumine õiges suunas. Puu, mille kasvu praegu toetame, peab pakkuma turvalist varju ja elujõu allikat meie järeltulevatele põlvedele. Meie kohustus on selle puu eest hoolt kanda.
Kuna suur omavalitsuste ühinemine toimus eelmisel aastal ära, siis arvatakse sageli, et haldusreform ongi tehtud. Kas see on nii?
Haldusreformi eesmärkidest on praeguseks ellu viidud territoriaalne osa, mis seondub omavalitsuste moodustamisega uutes administratiivpiirides. Tulemus on see, et 213 omavalitsuse asemel on neid nüüd ligi kolm korda vähem – 79. See, et mitmed külad soovivad veel oma omavalitsusse kuuluvust muuta, oli ette teada, kuna teemad olid laual ühinemisläbirääkimistel. Keskuse-tagamaa ruumilised ebakõlad tuleb parandada ja omavalitsuste piirid viia loogilisse seisu.
Kas see tähendab, et reform pole veel läbi?
Jätkuvalt tuleb pühenduda omavalitsuste potentsiaali avamisele, seda juhtimist ümber korraldades, ressursside kasutamist optimeerides, identiteeti ja organisatsioonikultuuri arendades. Oktoobris said valmis valdade ja linnade arengukavad ning eelarvestrateegiad, mis kinnitavad vajadust reformiga edasi minna.
Omavalitsused on riigi alustalad. Ka keskvalitsus peaks rohkem toetama kohalike omavalitsuste võimekuse kasvatamist.
Kui haldusreform jätkub, siis mis on ümberkorralduste kesksed teemad, kuhu panustada?
Keskne strateegia peaks olema kohaliku omavalitsuse inimesele lähemale toomine ja selle autonoomia arendamine. Peaksime poliitilisi otsuseid hindama vaatenurgast, kas nende elluviimine viib riigikorralduse tsentraliseerimise või detsentraliseerimise suunas, ehk vastata küsimustele, kas omavalitsused põhinevad riigi toetustel või kasvab nende võimekus iseseisvalt toime tulla ja keskvalitsuse poliitikat tasakaalustada.
Võimuvertikaalil tuleb leida tasakaalupunkt. Ära on teha suur töö, et eri valitsemistasandite koostöö muuta tõhusaks. Selle osaks on omavalitsuste võimekuse ja pädevuste kooskõla maksusüsteemi ja maksumääradega.
Praeguste omavalitsuste iseseisvuse nappus peitub finantsautonoomias. Ei ole normaalne ega mõistlik, et omatuluna teenitakse vaid 3,5 protsenti eelarvest.
Kui autonoomsed on meie omavalitsused tegelikult?
Praeguste omavalitsuste iseseisvuse nappus peitub finantsautonoomias. Ei ole normaalne ega mõistlik, et omatuluna teenitakse vaid 3,5 protsenti eelarvest. Selle näitajaga ollakse Euroopa Liidu riikidest viimased. Omavalitsuste endi kontrollitava maksubaasi kujundamisega tuleb liikuda jõuliselt edasi, et väheneks nende sõltuvus keskvalitsusest ning suureneks motivatsioon ja omavastutus kohaliku elu korraldamisel.
Kohalike maksude pakett tuleks pulkadeni lahti võtta. Teha maa korraline hindamine ja kehtestada maamaks kohaliku maksuna. Samuti võiks üksikisiku tulumaksu määratleda kohaliku maksuna. Algatuseks teeme ära kasvõi dividendide tulumaksu osalise laekumise kohalikesse eelarvetesse.
Need ettepanekud viiksid omavalitsustele eraldatava raha osatähtsuse suurenemiseni avalikus sektoris.
Jah, nii see on. Eesti omavalitsuste kulude osakaal valitsussektori kuludes on praegu 24,5 protsenti, Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmine on 33,2 protsenti. Võrdluseks veel: Taanis on see näitaja 63,7, Soomes 39,9 ja Lätis 25,1 protsenti.
Mõistagi pole sisu pelgalt protsendis, vaid ülesannete täitmise vastutuses ja selleks vajaminevas rahas. Ei tohi unustada, et riigivõimu teostamise ja avalike ülesannete täitmise oluline põhimõte on subsidiaarsus (poliitiliste otsuste tegemine madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil – toim) ning kohalikul demokraatial tuginev valitsemine.
Kas kõik ülesanded on selgelt jagatavad omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel?
Paralleelselt ülesannete allapoole delegeerimisega tuleb koostööd süvendada omavalitsusteülestes, kuid iseloomult omavalitsuslikes ülesannetes. Vaidleme selgeks, kas gümnaasiumi- ja kutsehariduse andmine ning esmatasandi arstiabi osutamine on kohalik või riiklik ülesanne.
Mitmed oma iseloomult kohaliku elu ülesanded võivad tulenevalt valla või linna elanike arvust või territoriaalsest ulatusest olla kohalikul tasandil täitmiseks ebaefektiivsed, mistõttu peame otsustama, kas kõigis praegustes ülesannetes on 79 poliitika elluviimine Eesti-suguses väikeriigis mõistlik lahendus.
Tuleb süvendada koostööd omavalitsuste ülestes, kuid iseloomult omavalitsuslikes ülesannetes. Vaidleme selgeks, kas gümnaasiumi- ja kutsehariduse andmine ning esmatasandi arstiabi osutamine on kohalik või riiklik ülesanne.
Jõuame kohaliku arengu ja kogukonna rolli lahtimõtestamise vajaduseni.
Nõus, peame kriitiliselt läbi vaatama ka institutsionaalsed teenused ja selgitama, kas neid on võimalik osutada kogukonna kaasabil. Näiteks hoolekande inimlikumaks ja kulutõhusamaks muutmisel.
Teenuste delegeerimisel kogukonnale on kriitilise tähtsusega, kuivõrd nad on selleks valmis ja kuivõrd toetav on keskkond nende tegemistes. Pean silmas kogukondade rolli suurendamist nii maal kui ka linnas. Kogukonna liikmetele toe pakkumiseks peab olema kohtadel piisavalt nii inimesi, mastaapi kui ka sotsiaalset kapitali, st jagatud väärtusi ja võimet usalduslikuks koostööks kokkulepitud eesmärkide nimel.
Oskusi saab õppida ja õpetada. Jõuga ja ühe vitsaga kogukondadele ülesannete lajatamine on ummiktee.
Kas võime pidada kogukondade kaasamist rohuks ääremaastumise ja võõrandumise vastu?
Võime küll. Ääremaastumise allakäigutrepil peatumisel on kesksel kohal kogukondade valmisolek ühistegevusteks. Kindlasti peaksime tegema jõupingutusi, et murda kohalike omavalitsuste ükskõikne suhtumine kaasamiskohustusse otsustusprotsessides.
Kuid ainult õhinapõhisusest jääb muudatusteks väheseks. Vaja on kujundada kaasamismudelid, mis motiveerivad nii moraalselt kui ka materiaalselt. Laialdaselt tuleks kasutada katseprojekte, et näha eri kogukondade toimemudelite rakendatavust. Kõiki neid algatusi peaks toetama vastutustundlik regionaalpoliitika.
/nginx/o/2018/11/13/11571597t1hf94c.jpg)
Nüüd astusime küll miiniväljale. Hala, et riigil puudub regionaalpoliitika, on kõigile teada.
Ma ei ütle, et regionaalpoliitika Eestis puudub. Probleem on selles, et regionaalarengu suundumused pole liikunud soovituga samas suunas. Tallinna arenguvahe on võrreldes muu Eestiga suur ning võtmetähtsusega valdkondlike toetuste mõju ilmneb palju enam linnapiirkondades. Rände suund ja intensiivsus kajastavad elanikele elustiili eelistusi ja väärtushinnanguid, samuti omavalitsuste konkurentsivõimet elutähtsate vajaduste rahuldamisel. Mitmekiiruseline Eesti on reaalsus ja siit tuleneb ka osa elanike pettumus, sest riigi rikkus jaotub ebavõrdselt.
Kui suureks on erinevused kärisenud?
Eesti sisemajanduse kogutoodangust annab Harjumaa 64 protsenti ja elaniku kohta on see 145 protsenti üle Eesti keskmise. Kõnekas on fakt, et Tallinnas ja Harjumaal sündis eelmisel aastal enam kui 60 protsenti meie lastest.
Suur on piirkondade erinevus veel ka ettevõtlusaktiivsuses ja palkades. Kui ühelt poolt on elanike arvu vähenemise trend maal mõneti paratamatu, siis teisalt on vaja toetada töökohtade loomist ja laiemalt maale elama soovijate unistuste täitumist.
Mitmes piirkonnas esineb turutõrkeid ning demograafiliste piirangute tõttu ei saa riigi edasine majanduskasv tugineda tööhõive kasvule, vaid selle alus saab olla innovatsioon, tootlikkuse suurendamine ja väärtusahelas kõrgemale positsioonile liikumine. Tänaseks oleme kohalikelt omavalitsustelt töökohtade tarvis keskkonna kujundamise stiimuli suuresti ära võtnud. Seda tuleb muuta ja luua olukord, kus nad saavad ettevõtluse olemasolust tulu eelarvesse.
Regionaalarengu elluviimiseks on vaja tugevat regionaalhaldust.
Eesti kuulub riikide hulka, kus regionaalne juhtimistasand on peaaegu olematu. Riigi regionaalhaldus on killustunud, võimutseb harukondlik juhtimine ja igal valitsemisalal on oma regionaalse korralduse loogika. Maavalitsuste likvideerimise järel on olukord veelgi halvenenud, sest maakondlike ülesannete laiali jagamise järel on mõnedes maakondades poliitiline koordinatsioon üldse olemast lakanud. Selgusetu on maakondlike arengustrateegiate roll riigi regionaalpoliitika kujundamisel, nende elluviimise mehhanism ning see, kuidas need hakkavad sidustuma riiklikest ja ELi vahenditest rahastamisega.
Praegu on valikukoht, kas regionaalseks tasandiks sobib maakond või on otstarbekas sellest veel suurem mastaap. Läbi tuleb vaielda regionaalse tasandi koostöö- ja valitsemisorganite pädevused, seaduse tasandil määratleda otsustusmehhanismid ning vastavalt ülesannete mahule tagada täitmiseks raha.
Vajalik oleks luua regulaarselt teemat arutav ja lahendusi pakkuv mõttekoda, mis vaatab protsesse läbi mitme valimistsükli ning annab sisendi parlamendile, valitsusele ja omavalitsustele.
Toote välja mitmeid ümberkorralduse vajadusi. Mida annab nende elluviimiseks veel teha?
Praegu kahjuks haldusreformi seirega riiklikul tasemel süstemaatiliselt ei tegeleta. Vajalik oleks luua regulaarselt teemat arutav ja lahendusi pakkuv mõttekoda, mis vaatab protsesse läbi mitme valimistsükli ning annab sisendi parlamendile, valitsusele ja omavalitsustele.
Oluline on, et Eesti Linnade ja Valdade Liit kui omavalitsuste katusorganisatsioon võtaks jõuliselt ohjad enda kätte ja tuleks välja uute ideedega, mis võimaldavad omavalitsustel luua uusi inimkeskseid ja innovaatilisi lähenemisi elukorralduses, ning oleks võimekaks partneriks tasakaalustamaks keskvalitsuse poliitikat. Kuna haldusreformiga muutusid omavalitsused ühtsemaks, siis huvides kokkuleppimine peaks olema varasemast lihtsam.
Ka Riigireformi Sihtasutus tuli omavalitsuste õiguslikes ja korralduslikes küsimustes välja oma ettepanekutega. Kuidas neid kommenteerite?
Mõttevahetus on edasiviiv jõud. Isiklikult arvan, et meil tuleb olla tähelepanelik, et me ei kalduks enneaegselt eemale muutuste tuumast.
Mul on raske nõustuda keskse ettepanekuga nimetada kohe maakonnad omavalitsusüksusteks. See võimalus oli äsjase reformi planeerimisel ka poliitikute laual, aga konsensust selles ei saadud. Nüüd tuleks vähemalt kahe valimistsükli jooksul anda aega toimunul kinnistada ja omavalitsustel areneda. Küll aga võiksid mõtet üleval hoida need, kes tahavad vabatahtlikult ühineda. Kindlasti tuleks muutustest õppetunnid teadlikult tallele panna: on selge, et elanike arvu jätkuva vähenemise ja tehnoloogia arengu kursil olles on omavalitsemise mõtestamine ja uuendamine järjepidevalt vajalik.
Ka pole ma veendunud, et praegustes oludes on Tallinnale kui pealinnale funktsioonide täitmise tarvis kohalike omavalitsuste eriregulatsiooni. Kohalikud omavalitsused ise valivad kogukonna jaoks kõige õigema mudeli: isegi kui see ühe omavalitsuse piires on erinev. Areng peab ka ise kandma!
Kas tehtud ettepanekute hulgas leidub ka neid, mida tasuks toetada?
Olen 100 protsenti nõus, et õigusaktide tootmise laviin riigis tuleb peatada, et anda taas ruumi mõistuse võiduks. Väga sümpatiseerivad ettepanekud kohaliku omavalitsuse tasandil rahastusmudeli ümberkorraldamiseks ja otsedemokraatia rakendamiseks.
Rivo Noorkõiv
- Sündinud 1955. aastal
- Tartu Ülikooli inimgeograafia magister
- Töötanud teadurina, kommunikatsiooni alal Mainoris, sotsiaalministeeriumi nõunikuna, ASi Regio direktorina
- Praegu OÜ Geomedia juht, olnud haldusreformi eksperdikomisjoni ja mitme piirkondliku komisjoni liige