«Ma-ilm ja mõnda»: kõigile soodne lahendus ökoloogilises teatris

Niiskes troopikas võib näha miljonitest lehelõikajatest sipelgatest koosnevaid karavane, kus töölised oma koduseenele katkematu voona lehetükke söödaks veavad. Foto: Eli Duke/Flickr

Enamik inimesi aimab intuitiivselt, et laias plaanis annab koostöö eesmärgiga jõuda kõigile soodsale lahendusele parema ja püsikindlama tulemuse kui nullsummamäng, kus üks osaline pretendeerib võimalikult suurele osale ressursist. Esimesel juhul lahkutakse läbirääkimiste laua tagant naeratades, teisel juhul kas pettunu või juubeldavana.

Ökoloogias on laialt levinud nullsummamänguks liikidevaheline konkurents samade ressursside pärast, mis evolutsioonis võtab üha pikemate küüniste, üha kiiremate jalgade, üha suurema kavaluse ja üha isekama maailmavaate kuju. Samas, kõigile soodsa lahenduse evolutsiooniliste näidendite tegelik rohkus ja tähtsus jäi populaarsete 19. sajandi evolutsionistidel suuresti märkamata ja seetõttu pole üldsusele kuigi hästi teada. Rohket teaduslikku tähelepanu on koostöö määravale rollile evolutsioonis hakatud pöörama alles viimastel aastakümnetel.