Riigireformi Sihtasutuse 67 ideed on nüüd välja käidud ning esimesed reaktsioonid olnud seinast seina. Sihtasutust on ülistatud heade ideede eest, kuid ideed on ka leitud olevat kord mitte piisavalt radikaalsed, kord liiga pöörased või teostamatud. Autoritele on ette heidetud, et nad ei ole hästi kursis, kuidas riiki tegelikult juhitakse.
Jüri Raidla: inspireerime tegema mastaapset ja radikaalset reformi (1)
Kas on olemas mingid prioriteetsed tegevused, milleta ei saaks üldse rääkida riigireformist?
Vahepealsetel aastatel on räägitud, et iga väiksemgi liigutus, mida me riigis teeme, on justkui osa riigireformist. See on nonsenss. Selleks et üks muudatuste pakett oleks reform, peab sellel olema teatud hulk tunnuseid: see peab olema piisavalt mastaapne, radikaalne ja puudutama piisavalt paljusid asju.
Esiteks, need ei ole aga matemaatiliselt mõõdetavad, vaid tunnetuslikud kategooriad.
Teiseks, ei ole olemas igavest reformi. Reformil on algus ja lõpp. Muudatused kui sellised võivad olla ja peavadki olema pidevad, kuid mitte reformid.
Kolmandaks, ei ole olemas kõiksuse reformi. On olemas teatud konkreetsete asjade reformid. Riigireformi puhul on olnud kõige suurem probleem see, et riigireformi sisu ja mõiste on määratlemata.
Kas ametnike ja ministeeriumide juhtkonnad on teie ettepanekutega veidigi kaasa tulnud? Kuidas ametnikud suhtuvad ühtse valitsusasutuse ideesse?
Nüüd ma saan teid üllatada! Tegelesime suvel tõsiselt ideekorjega, tegime seda ka mitmetes ametkondades. Konsulteerisime paljude poliitikute ja tippametnikega. Üks neist kohtumistest toimus tippametnike initsiatiivil, kui mulle taheti selgitada nende nägemust, mismoodi Eesti riiki edasi arendada.