:format(webp)/nginx/o/2018/10/04/11466771t1ha274.jpg)
Maailma rahvastik ja tarbimine kasvavad hirmuäratava kiirusega. Üha enam suureneb vajadus ka puidutoodete järele, metsade majandamine muutub aina intensiivsemaks. Selleks et jõuda metsanduses lahendusteni, peavad kõik osalised tunnistama, et edasi tuleb minna teisiti.
Igal aastal arvestab organisatsioon Global Footprint Network (tõlkes Globaalse Jalajälje Võrgustik) välja päeva, mil inimkonna tarbimine ületab planeedi taastumisvõime. 2018. aastal oli see päev 1. augustil – selleks ajaks olime ära tarbinud ressursid, mis Maa aastaga taastoota suudab. Ja tendents on, et see päev jõuab igal järgneval aastal kätte üha varem.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/04/11466770t1h3445.jpg)
Ehkki Eestis vaieldakse praegu tuliselt selle üle, kas praegused raiemahud on meie metsade taastumisvõime piires või mitte, on fakt, et puidu tarbimine maailmas kasvab. Puidust tehtu on tõesti kõikjal meie ümber: ehitusmaterjalides, pakendites, hügieenitoodetes, mänguasjades, mööblis, isegi rõivastes ja aksessuaarides (näiteks trendikad puidust käekellad ja kikilipsud). Plastireostuse taustal vaadatakse puitu kui keskkonnasäästlikku materjali üha kasvava huviga. Aga kui metsa vaadelda ainult puiduressursina, mitte kui terviklikku ökosüsteemi, võib tagajärg olla katastroofiline kogu inimkonnale.
Hiljuti toimus Tallinnas rahvusvahelise organisatsiooni FSC kohtumine, kus arutati põhja-parasvöötme metsade intensiivset majandamist ja selle sotsiaal- ja keskkonnamõju. FSC ehk Forest Stewardship Council on ühendus, mis seisab metsade vastutustundliku majandamise eest. Sageli on FSC nõuded riikide reeglistikust rangemad ning rohkem rõhutavad. FSC toob kokku eri huvirühmad, et leida lahendusi, kuidas kaitsta metsade elurikkust ja ühiskondlikke hüvesid ning samal ajal majandada metsa kasumlikult.
Praegusel kujul metsa majandamisega edasi minnes on konfliktid ühiskonnas vältimatud.
Tallinna tulid kokku inimesed Venemaast Kanadani. Osalejate seas olid nii tööstuse, keskkonnaorganisatsioonide kui ka põlisrahvaste esindajad. Arutati, kuidas tulla toime suureneva puidunõudlusega ja seejuures hoida alles või isegi suurendada metsa teisi väärtusi. Lühidalt, kuidas saada olemasolevast või vähenevast metsast rohkem, igas mõttes.
Kummaline sõnapaar: «jätkusuutlik intensiivistamine». Kas see on reaalne võimalus või häbitu rohepesu? Valmis vastuseid ja lahendusi selles valdkonnas paraku veel ei ole.
Maailmajagude ja riikide ning huvirühmade lähtepunktid on väga erinevad. Mis ühe jaoks liiga intensiivne, on teise jaoks normaalne argipäev. Olgu siin näiteks istandused lõunapoolkeral, mis annavad tohutult sisendit maailma paberitööstusse, aga mis on võrdlemisi vähe levinud põhja-parasvöötmes. Või metsade kuivendamine – praktika, mida Eestis kasutatakse juba ülemöödunud sajandist, aga millesse suhtutakse väga suure ettevaatusega näiteks Kanadas. Sama loogikat saab rakendada ka keskkonna- ja sotsiaalsetele hüvedele. Näiteks sekkume loodusliku taimekoosluse kujunemisse, tahtes anda eeliseid teatud ohustatud taimeliikidele või luua uusi korjealasid mesilastele, kelle elu on intensiivse põllumajanduse tõttu üha raskem. Sekkumine on seegi, kui loome uusi puhkealasid ja matkaradasid inimestele.
Inimesed soovivad sageli, et kõik metsad kannaksid kõiki väärtusi ning pakuksid mitmesuguseid hüvesid. See ei ole aga võimalik – metsast rahu otsiv inimene ei leia seda lageraielangilt, viimane on siiski vajalik, et puitu varuda. Üks lahendus võiks olla eri alade tekitamine: looduskaitsealad, puhkealad, majandatavate metsade ala jne. Teatud mõttes see ju meil nii töötabki, kuid ikka on neid, kes ütlevad, et kaitsealasid on kas liiga vähe või liiga palju.
Milline siis ikka on nii loodus- kui ka sotsiaalsete väärtuste edendamise majanduslik kulukus võrreldes tuluga?
Kuivõrd puidunõudlus suureneb, peame mõtlema, kuidas tõsta metsade tootlikkust majanduslikus mõttes. Meetodeid, mida selleks kasutada saab, on palju: kiirekasvulised puuliigid istandustes, kuivendamine, väetamine, kindlate omadustega istikute eelistamine (kuni GMOdeni välja). Kas toodangu mahtu saaks suurendada ka kaitsealade arvel, näiteks püsimetsandust viljeledes? Kas näiteks valikraie aitaks hoida metsade puhkeväärtust ja maaelu traditsioone? Ning milline siis ikka on nii loodus- kui ka sotsiaalsete väärtuste edendamise majanduslik kulukus võrreldes tuluga? Või äkki on päästerõngaks ökosüsteemi teenuste turustamine (kui ainult teaks, kus on nende teenuste turg ning kes on nende eest nõus maksma)?
Need on eri huvirühmade jaoks väga keerulised küsimused. Samas, kõigi nende teemade üle suuremal või vähemal määral juba arutletakse ning ollakse nõus nende nimel ühise laua taha tulema. Küsimus on suuresti selles, kuhu tõmmata piirid – kas lubada väiksematel aladel intensiivset metsamajandust puidu saamise eesmärgil ja selle arvel hoida alles suuremaid alasid (mitte ilmtingimata täiesti puutumatuna!) puhkemetsade ja looduskaitsealadena.
Ideaalne oleks leida tasakaal metsast saadavate hüvede vahel ning mitmete näidete varal maailmast võib öelda, et see on ka võimalik. Sageli ei ole loodusele äärmiselt vajalik kooslus majanduslikult kõige väärtuslikum või leitakse võimalused puitu varuda viisil, mis säilitab metsa ka tulevastele põlvedele.
Tasakaalu leidmiseks on tarvis astuda kempluses sammuke tagasi, tuua osalised kokku ning vastastikku lugupidavalt arutleda selle üle, mis on probleemid ja mida me tahame saavutada. Millised on need lahendused, mis looksid väärtust mitte ainult ühele poolele, vaid kõigile. Praegune paradigma, kus metsandus on nullsummamäng, peab muutuma. Aga selleks peavad kõik osalised tunnistama, et praegusel kujul majandamisega edasi minnes on konfliktid ühiskonnas vältimatud.