Uuring: kui muutuv planeet saavutab klimaatilise tasakaalu, on olukord juba väga nutune

Foto on illustratiivne. Foto: Sebastien Salom Gomis/SIPA/Scanpix

Kliimauurijaid on mõnda aega vaevanud küsimus, et kui süsinikusisaldus peaks võrreldes töösusteelse ajaga maa atmosfääris kahekordistuma ning planeedile jätte piisavalt aega tasakaal saavutada, siis mis juhtuks? Konkreetsemalt arutletakse, kui palju tõuseks Maa keskmine temperatuur. Möödunud nädalal avaldatud uuring näitab, et lootustandvamad uuringu pole arvesse võtnud paari tähtsat tegurit ja tegelikult oleme paraja suure supi sees.

Praeguse hoo juures kahekordistuks süsihappegaasi ekvivalendi kogus atmosfääris sajandi keskpaigaks, kui seda võrrelda tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Umbes kolmekümne aasta pärast valitseb Maa atmosfääris seis, nagu selles sisalduks 550 osakest süsihappegaasi miljoni osakese kohta. Selles arvestuses on nii süsihappegaas ise kui ka teised kasvuhoonegaasid, näiteks metaan, vahendab The Guardian.

Vaidluskoht selle paratamatuna näiva tuleviku üle arutledes on, et mis siis juhtuks. Mil määral tõuseks planeedi keskmine temperatuur? Hinnangute paljususe tagasihoidlikumas otsas arvatakse, et temperatuuritõus jääks umbes kahe kraadi piiresse ning Pariisi kliimaleppes seatud kohustused on saavutatavad erilise pingutuseta. Kokkuvõttes tähendaks väike tõus võrdlemisi väikseid muutusi üleilmses kliimas.

Peavoolu kliimateadlased aga hindavad süsihappegaasi ekvivalendi kahekordistumise puhul temperatuuritõusu vähemalt kolmekraadiseks. Erinevad arvud on ennustamiseks kasutatavate kliimamudelite erisuste tulemus. Vabalt ligipääsetavas teadusajakirjas Earth’s Future avaldatud töö järgi on väiksemaid muutusi ennustanud uurimused jätnud mudelitel kõrvale paar tähtsat tegurit, mis võivad nende tulemusi ebausaldusväärseks teha.

Kui Maa kliima ja sellega seotud süsteemide tundlikus jääb tulevikus umbes samaväärseks, nagu täna, siis oleks kahekraadine temperatuuritõus igati arukas ennustus. Kuid sellel eeldusel puudub tõsiseltvõetav alus. Planeedi kliimatundlikus võib peamiselt muutuda tänu kahele faktorile, jääkilpide suuruse ning Maa kiirguse peegeldamise määra kõikumise tõttu. Kumbagi mõjutab otseselt kasvuhoonegaaside määr atmosfääris.

Southamptoni ülikooli teadlaste avaldatud mudelite tulemused on mõlemat tegurit põhjalikult arvesse võtnud ning nende valguses ei tundu tulevik üldsegi roosiline. Philip Goodwin jooksutas ühtekokku kümme miljonit simulatsiooni, mis kõik võtsid erineval määral arvesse mil määral kliimamuutus selle enda protsesse mõjutaks.

4600 kõige realistlikumat simulatsiooni näitavad, et kasvuhoonegaaside kahekordistumise hetkeks tõuseb Maa keskmine temperatuur umbes kaks kraadi. Kuid erinevalt tagasihoidlikematest uurijatest ei lõpetanud Goodwin siinkohal tööd. Tema mudelid näitavad, et isegi kui inimkonnal õnnestub vahemikus 2050-2100 süsinikureostus olematuseni viia, ei lõppe kliima soojenemine. Planeet ei saavuta sellel momendil automaatset klimaatilist tasakaalu ning protsesside peatumiseks kulub märkimisväärne aeg. Ligi sajandi jooksul pärast süsinikureostuse lõppu tõuseks tagasisidefektide tõttu planeedi keskmine temperatuur 1.9 kuni 4,6 kraadi, kõige tõenäolisemaks peab Goodwin 2,9 kraadist tõusu.

Goodwini mudelid kinnitavad 1979. aastal koostataud Jule Charney raportit, mis ennustas kasvuhoonegaaside kahekordistumise puhul 1,5 kuni 4,5 kraadist temperatuuritõusu. Täna, ligi 40 aastat hiljem, on olukord endiselt sama, ent inimkonnal on veelgi vähem aega tegutsema asuda.