«Ma-ilm ja mõnda»: hajutame aga

Pilt on illustratiivne. Foto: Andrew Ostrovsky

«Kas sa oled veel dissipatiivne?» Nii oleks mängufilmis võinud kõlada viimane fraas, mida kapten Robert Falcon Scott oma eluõhtul Antarktika valges pimeduses pomises. Mingid kolleegid olid ju veel elus ja ei ole tõestust, et Scott oleks surnud viimasena. Eesti keelde võib dissipatiivne tõlkida kui hajutav. Kas me oleme siis hajutavad? Kas kapten Scott oli? Jah, oli, kuni oma surmani, pärast seda enam mitte. Mida me, elus asjad, siis õigupoolest hajutame? Mina ja Scott, nagu ka paeluss ja vaguvaal?

Põhimõtteliselt oleme haaratud vandenõusse, kus kokkuleplased on otsustanud universumi soojussurma (st kõik on jahtunud või vähemasti midagi huvitavat enam ei toimu) kollektiivse pingutuse toel mõnevõrra lähemale tuua, kui see muidu tuleks. Me (st peaaegu meie; sinivetikad, taimed ja fotosünteetiliselt aktiivsed protistid) oleme võimelised Päikeselt valguse kujul saabunud kvaliteetset energiat aktiivselt assimileerima elik oma keha osaks tegema.