RMK peametsaülem Andres Sepp: lageraied, kellele ja milleks?

Andres Sepp Foto: Arno Mikkor

Viis aastat tagasi raiuti lagedaks minu kodu kõrval olev riigimets. See mets oli sinna kasvama pandud sada kakskümmend aastat tagasi, 1892. aastal. Kasvatas rikkalikult seeni, mustikaid ja pohli. Oli ilus, kõrge ja valge männimets, mille viljakamas osas oli alusmetsas vahtrat, pärna, kuuske ja kaske. Niisiis, tänapäevases mõttes ökoloogiliselt väga rikas puistu. Raie tulemusel tekkinud maastikupildiga harjumine võttis omajagu aega. Ma ei saa öelda, et emotsioone ja arutelusid selle raie teemal meie kodus poleks olnud. Kogu aeg selle koha peal seisnud suure metsa asemel oli äkki lage ala üksikute säilikpuudega. Paik muutus tundmatuseni.

Meil oli ses mõttes lihtsam, et me teadsime, et see raie tuleb. Nii olime end mõttes juba ette valmistanud, et ühel päeval seda metsa enam ei ole. Palju keerulisem ja raskem on neil, kes iga päev oma harjumuspärastes metsades ei käi ning siis ükskord sinna sattudes leiavad eest lagedaks raiutud ala. Kuidas nii? Miks nüüd? See mets on siin kogu aeg olnud!