«Ma-ilm ja mõnda»: plastiline, elastne või jäik?

Jändrik mänd ei peagi kõrgeks kasvama, valgust on tal niigi küllalt. Foto: Arvo Meeks

Tehnilises mõttes on termin «plastilisus» pärit tehnikateadusest. Nii nimetatakse keha omadust välisjõudude survel oma kuju muuta ilma sealjuures purunemata. Peale selle on plastilise keha omaduseks väliste jõudude lakates oma endist kuju mitte taastada. Kes viimast suudavad, on elastsed, mitte plastilised. Plastiliin on plastiline, tuliseks aetud teras niisamuti.

Ammusest ajast on termin saanud tähenduse ka bioloogias. Plastilisteks nimetatakse neid bioloogilisi liike, kellel on geenidega kaasa antud võime keskkonnatingimuste muutudes kiiresti kehakuju või muid isendi olulisi (eelkõige füsioloogilisi) omadusi muuta, reageerides adekvaatselt uutele valitsevatele oludele.

Sellise võime olemasolu on evolutsiooniliselt mõistlik ainult siis, kui keskkonnamuutused on mingilgi moel ökosüsteemi juba sisse kodeeritud. Näiteks tekivad viljakates ürgmetsades suurte puuhiiglaste langedes üpriski avarad ja valgusküllased lagendikud, mida nimetatakse häiludeks. Seal on väga pikalt valitsenud hämaruse asemel äkki külluslikult valgusrikas maailm ja võidavad need liigid, kes suudavad teistest edukamalt varjutaimedest valgustaimedeks muutuda. Üldjuhul ehitatakse päikesepaistes varasemast palju lühemaid varsi ning rohkem väiksemaid ja paksemaid lehti. Loomadest on plastilised füsioloogilised muutused tavalised näiteks neil veeorganismidel, kes peavad taluma vee soolsuse pikaajalisi muutusi suurte jõgede suudmetes – kord tulvab tormidega ookeanist jõkke suur hulk tulisoolast vett, vahepeal valitsevad aga pikka aega jõe magedad vood.

Hea võimalus taimede hämmastavat plastilisust vaadelda on autoaknast välja vaadates. Silm peatub raielankidel, kus seemnepuudeks on jäetud pika tikusarnase tüve ja ladvas krooniva pisikese okkatutiga männid. Põldude ja niitude keskel võib aga teeveeres näha väga vanu üksi kasvavaid mände, kes ei meenuta oma raielangil nähtud suguvendi õieti millegi poolest. Paks lüheldane tüvi, laiutav, aga madal võra. Need kaks rabavalt erineva kehakujuga mändi on muide täpselt samast liigist ega pruugi geneetiliselt millegi olulise poolest erineda. Ainuke seletus on morfoloogiline plastilisus – üksi kasvajal pole kunagi tarvis olnud aktiivselt päikese poole pürgida, valgus tuleb niigi koju kätte. Pulkmännid on aga läbinud meeleheitliku eluaegse võistluse päikesekiirguse pärast, ulatudes nii kõrgele, kui vähegi eeldusi ja rammu on.

Angervaksade elu niidul on ennustatav ja lihtne, pole mõtet tegelda plastilisuse kuluka võimega.

Muuseas, taimed on piisavalt nutikad taipama, kas päikest varjab teine roheline taim või mõni muu looduslik objekt (kalju, põder, roostetav traktor). Taimelehest läbi tulnud või sealt peegeldunud kiirgus on teistsuguse kvaliteediga kui päikeselt saabuv – ülalpool troonivad taimed söövad suure osa punasest valgusest ära, seda neelab klorofüll kõige meelsamini. Seetõttu on punase valguse suhe kaugpunasesse ehk infrapunasesse (mida taimed ei söö) väheldastele taimedele langevas kiirguses algsest väiksem. Seda suhet suudavad taimed tunnetada ja reageerivad plastiliselt ainult või peamiselt rohelise varju puhul. Siis on teada, et hoolika kõrgusse kasvamise puhul võib naabritest ehk kõrgemaks sirguda.

Osa liike on aga täiesti jäigad, s.t mitteplastilised. Meiegi lamminiitudel lokkav angervaks on selline. Ta võib olla suurem või väiksem, sõltuvalt oludest, aga alati samade kehaproportsioonidega. Nende elu niidul on ennustatav ja lihtne, pole mõtet tegelda plastilisuse kuluka võimega.

Enamasti pole organismid elastsed. Peamiselt seetõttu, et tavaliselt vallutab uutes oludes maailma juba uus generatsioon ja nemad on saanud uute oludega lapsest saati kohaneda. Vanakest parandab tavaliselt ainult haud.