Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/01/11/13571186t1hf2aa.jpg)
/nginx/o/2018/06/28/7925606t1h2f40.jpg)
- Puude vanus ja metsa vanus on erinevad asjad
Huvirühmad ei ole sugugi üksmeelel selles, kui vanad meie metsad peaksid olema või kui vanalt tohib neid uuendada. Puude vanus on võrdlemisi täpselt mõõdetav suurus, kuid ökoloogiliselt ei tarvitse see võrduda puistu vanusega. Erinevus tuleb selgelt esile, võrreldes isesuguse kujunemislooga metsi, näiteks mahajäetud niidule 1958. aastal istutatud kuusikut ja põlist kuuse-segametsa.
Endisel niidul ei saa põhimõtteliselt kasvada üle 65-aastaseid kuuski (istutatakse 3–5-aastaseid taimi), küll oleks seal hulgas mõni noorem loodusliku uuenduse või juurdeistutusega kasvanud puu. Põlismetsa vanim kuusk oleks 160–300 aasta vanune, kes aga kõrguselt ja jämeduselt ei pruugi sugugi olla puistu suurim puu. Kui mõõdaksime põlismetsas ära kõigi I rindesse kuuluvate kuuskede vanuse, siis vaid üks osa neist oleksid ülivanad, suur osa aga üsna noored (mõni alles 30–40-aastane sirge vibalik).
Vanus ja järjepidevus
Ökoloogiliselt on põliskuusiku vanus veelgi kõrgem kui seal kasvavate vanimate puude vanus. Varem elanud, kuid nüüdseks surnud puudest jäänud lamapuit on metsakoosluse loomulik osa. Metsa vanust ökoloogilises mõttes nimetatakse metsa järjepidevuseks. Niidule istutatud kuusiku kui puistu vanus (ja ka järjepidevus) on rajamise aasta põhjal 60 aastat.
Puistu raievanust arvutades võib aga mõlema metsa puhul saada täiesti ühesuguse tulemuse. Kaalutud keskmise vanuse leidmisel võetakse arvesse kõigi I rinde puuliikide vanust ja koosseisukordajat. Põlismetsas võib I rindes väga vanu puid olla üsna hõredalt ja suur osa puudest on üsna noored ning saamegi arvutuse tulemusena keskmiseks vanuseks 60–65 aastat – justkui oleks tegu sama vana metsaga, kui niidule kasvanud kuusik.
/nginx/o/2018/06/28/7925604t1hc35d.jpg)
Ökoloogilise kvaliteedi poolest ei ole need kaks puistut aga omavahel kuidagi võrreldavad. Põlismetsa pika ajalooga on sinna nii tuule kui ka lindude-loomade abiga kohale rännanud aina suurem hulk liike, aga ühtegi neist pole üldjuhul massiliselt. Niidule istutatud metsas pole isegi kasvukohatüübile omane alustaimestik täielikult välja kujunenud, rääkimata seenestikust ja muust mullaelustikust. Rohustus valdavad näiteks jänesekapsas ja metsmaasikas ja/või kõrrelised ning seentest on kõige märgatavamad pisikesed okkalagundajad ja juurepess. Seal kasvavate kuuskede eluiga jääb haigustundlikkuse tõttu lühikeseks ja puit pole kvaliteetne.
Ajaloolised maastikud
Eesti talumaastikele on iseloomulikud hoopis kolmandat tüüpi puistud – järjepidevalt majandatud metsad ehk rahvakeeles püsimetsad. See tähendab, et päris puudeta ei ole olnud metsamaa kunagi, kuid olenevalt vajadustest ja kasvukohatingimustest eelistati kindlaid puuliike. Üheks püsimetsa liigiks saab pidada ka Lääne-Eesti tammedega puisrohumaid. Tüüpilised püsimetsad kasvasid eelkõige looduslikult kuuse-segametsade levikuks sobivatel muldadel. Kuusk suudab uueneda nii pioneerpuuliikide (nt lepp ja kask) kui ka kuusiku enda all, sellisest metsast saab pidevalt nii palgipuid kui kas muud vajaminevat puitu.
Just niisugused seenerohked ja metsmaasikatega valgusrikkad puistud on rahva mälus säilinud kodumetsade etalonina.
Mõeldes ajaloolistele maastikele, siis tavaliselt oli metsa küla- või talupoolne servaala hõredam, sealsed puud keskmisest nooremad ja ajuti aeti sinna ninaesist otsima kariloomad. Liigirikkuselt oli püsimetsades vähem lamapuidu- ja varjuliike, kuid rohkelt leidus mõõdukat valgust ja niiskust vajavaid liike, mis on põlismetsades omased häiringutest (nt tuulemurd) taastumise faasile. Nende hulka kuuluvad rohkelt viljuv mustikas, valik nn häid söögiseeni, väikesed lehtpuudel ja põõsastel elutsevad laululinnud ning «metsalilled». Just niisugused seenterohked ja metsmaasikatega valgusrikkad puistud on rahva mälus säilinud kodumetsade etalonina. Ulatuslikke laanealasid olid näinud vaid kaugemal jahil ja metsatöödel käinud mehed.
Praeguse konflikti põhiajend on suurenenud nõudlus puidu järele ja eelkõige selle kerge kättesaadavus. Varasem käsi- ja hobutöö on asendunud masinatega, puidu ülestöötamise kiirus ja ulatus ohustab tõsiselt metsa kui ökosüsteemi terviklikkust endistel põlismetsaaladel, aga ka harjumuspärase kodumetsamaastiku säilimist. Mõlemad kalduvad asenduma istandikelaadsete monotoonsete ning liigivaeste puistutega.
/nginx/o/2018/06/28/7925603t1hbda4.jpg)
Tänapäevane püsimetsandus
Lõputuna tunduva raievanuste ja raiete sageduse üle vaidlemise kõrval võiks hoopis modelleerida, kui suurt osa metsamaast saab üldse intensiivselt kasutada ja kus see täpselt paikneb. Üks muutuja – kui palju looduslikku metsa me ökosüsteemi liigirikkuse säilimise jaoks vajame ja kus see ajalooliselt asus – on ju enam-vähem usaldusväärselt teada. Samuti on olemas ruumilised andmebaasid, mis kajastavad mitmesuguseid sotsiaalseid huve ja väärtusi ehk paiku, kuhu lageraie ei sobi. Intensiivmetsandus võib kõne alla tulla ülejäänud alal.
Metsi püsimetsana majandades saab pikka aega säilitada nii metsade puidutootlikkust kui ka suhteliselt suurt liigirikkust.
/nginx/o/2018/06/28/7925693t1h7cbb.jpg)
Teine võimalus on rangelt kaitstavatest aladest väljaspool, umbes 85 protsendil kogu Eesti metsamaast arendada tänapäevast püsimetsandust. Raieviisidest oleksid eelistatud valik- ja häilraied, palumännikutes ja mõnes soometsatüübis ka väikese pinnaga lageraied, säilitades seejuures olemasolevat järelkasvu. Konkreetse piirkonna metsade teiste väärtuste kohaselt tuleks vajaduse korral tõsta lubatud raievanuseid: näiteks asulate lähiümbruses või kaitsealade piiranguvööndites võiks raiega alustada vähemalt paar-kolmkümmend aastat hiljem kui mujal. Selle stsenaariumi puhul tuleks välja vahetada praegune suurtootmiseks soetatud masinapark, kuid niisugune metsamajandamismudel peaks pikas perspektiivis rahuldama enamiku huvigruppide vajadusi ja ootusi. Ajalugu on näidanud, et nõnda majandades saab pikka aega säilitada nii metsade puidutootlikkust kui ka suhteliselt suurt liigirikkust.
Hea näide Lohusalust
Kaido Kama
Kõige suuremad konfliktid seoses metsaraietega kipuvad olema need, kus maha võetakse asulate lähedasi ja/või suure puhkeväärtusega metsi. Ehk siis metsad, millega paljud inimesed on emotsionaalselt seotud. Näidete hulka kuuluvad tehtud või plaanitavad raied Narva-Jõesuu puhkealal, Peedu aedlinnas, Haapsalu linna rohevõrgustiku alal, Otepää ja Lõhavere linnamägedel ja mujal. Nõukogude ajal kuulusid asulalähedased, teeveersed jmt metsad kaitsemetsade kategooriasse ja seal kas ei tehtud üldse lageraieid või oli raievanust oluliselt tõstetud.
Nüüd on nende konfliktsete olukordade seas vähemalt ühe puhul jõutud mõistliku lahenduseni. Aastaid oli üleval vastasseis Keila valla ja kohalike elanike vahel Lohusalu rannamännikusse planeeritud autoparklate pärast. Nüüd jõuti uue, pärast valdade ühendamist loodud Lääne-Harju vallavalitsusega kokkuleppele parklate pindala ja parkimiskohtade arvu olulises vähendamises. Parklad paigutatakse olemasolevatele lagendikele ja teeäärtesse.
Valla teemaplaneeringule esitasid vaide kohalikud (teiste seas Ülle Kaljuste ja Arvo Pärt) ning kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks. See pretsendent peaks andma ka teiste piirkondade inimestele julgust seista oma kodumetsade eest. Nagu Lohusalus leiti alternatiivne lahendus parklatele, nii on metsamajanduses alati võimalik leida alternatiiv lageraietele.