Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/01/11/13571186t1hf2aa.jpg)
/nginx/o/2018/06/28/7925606t1h2f40.jpg)
Huvirühmad ei ole sugugi üksmeelel selles, kui vanad meie metsad peaksid olema või kui vanalt tohib neid uuendada. Puude vanus on võrdlemisi täpselt mõõdetav suurus, kuid ökoloogiliselt ei tarvitse see võrduda puistu vanusega. Erinevus tuleb selgelt esile, võrreldes isesuguse kujunemislooga metsi, näiteks mahajäetud niidule 1958. aastal istutatud kuusikut ja põlist kuuse-segametsa.
Endisel niidul ei saa põhimõtteliselt kasvada üle 65-aastaseid kuuski (istutatakse 3–5-aastaseid taimi), küll oleks seal hulgas mõni noorem loodusliku uuenduse või juurdeistutusega kasvanud puu. Põlismetsa vanim kuusk oleks 160–300 aasta vanune, kes aga kõrguselt ja jämeduselt ei pruugi sugugi olla puistu suurim puu. Kui mõõdaksime põlismetsas ära kõigi I rindesse kuuluvate kuuskede vanuse, siis vaid üks osa neist oleksid ülivanad, suur osa aga üsna noored (mõni alles 30–40-aastane sirge vibalik).