«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Taimede raske elu

Sekvoia Humboldt Redwoodsi rahvuspargis Californias. Foto: Caro/Amir Fathi

Alles said taimed marjamaale kolitud, kui uuesti igasugu jama peale hakkas. Et loomad kohe pärast taimi maismaale ronisid, ei imesta vist keegi. Algajasse globaalsesse maismaaökosüsteemi saabusid nad aga üllatavalt kiiresti.

Esimesena need, kes õppisid õhuhapnikku, seda ennemuiste ülimalt mürgist kemikaali, läbi tarvilike elundite hingamiseks tarvitama (loomadel nimetame neid kopsudeks). Igasugu kalad, lülijalgsed, mikroobid ja muu rahvas. Minu teada on olemas ainult üks loomahõimkond, keda maailmaookeanist ei leita, ülejäänud on kõik kindlasti alguse saanud merest. Selgituseks, hõimkond on väga suur taksonoomiline ühik, suuruselt eelviimane enne riiki. Näiteks meie teiega kuulume keelikloomade hõimkonda (loomariik), vihmaussid rõngusside hõimkonda, putukad lülijalgsete hõimkonda ja nii edasi. Tagasihoidlik ja edasipüüdlik hõimkond küüsikloomad on ainus, kes on ilmselt alguse saanud maismaal. Need tegelased on muide täiesti mõttetud metsakõdus elavad loomakesed, kelle puudumist maailmast keegi ei märkaks.

Loomad, niisiis, ronisid taimede kannul maale. Muidugi ainult need, kes olid hapnikuga sina peale saanud. Tegelikult oli seda maismaal hõlpsamgi tarvitada kui vees – viimases lahustub hapnik teatud tingimustel üpris halvasti. Soojad ja seisvad veed on üldjuhul hapnikunäljas. Maa peal oli O₂ vabalt saadaval ja selle pärast suuremat ei võisteldud. Ja siiani ei võistelda. Hapnikku on õhus rohkem kui küll ja selle lõpuni ära tarvitamine meid ei ohusta.