«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Kuidas maismaa-ilm elukõlblikuks sai

Üks Eesti tuntumaid devoni liivakivi paljandeid on Suur Taevaskoda Ahja jõel. Foto: PRIIT PULLERITS / PM/SCANPIX BALTICS

Meie sinise planeedi tekkimise algusest saadik on selle kivisel pinnal toimunud muutused, mida nimetatakse murenemiseks. Murenemise käigus muutuvad kivimite koostis ja omadused õhu, vee ja organismide toimel.

See võib toimuda puhtalt mehaanilise lagunemise teel, siis öeldakse selle kohta rabenemine. Kui peasüüdlaseks on keemilised toimingud, siis nimetatakse seda porsumiseks. Kui maapinna väikesteks tükkideks rebenemisel osalevad ka organismid, eelkõige bakterid ja taimed, ning ladestub orgaaniline aine, siis võime juba rääkida mullast. Maismaa kivimite pindmise kihi murenemises toimusid väga olulised muutused umbes 2,2 miljardit aastat tagasi seoses vaba hapniku tekkimisega mereelustiku kaasabil. Sellest ajast alates levib murenemiskoorikutes punane värv, põhjuseks rauarikaste mineraalide «roostetamine».

Organismide osalus kivimite murenemisel on osutunud vanemaks, kui varem on arvatud. Nii on mikroobide elutegevuse jälgi murenenud materjalis leitud kuni 2,7 miljardi aasta vanustes kivimites. Need kihid pole muidugi veel mullad meie tänapäevases mõistes. Viimaste tekkele panid aluse ikkagi maismaataimed, kes olid murenemiskoorikule oma elupaiga loonud seente lahkel kaasabil. Kindlaid tõendeid taimede osalusest vanades muldades on ordoviitsiumi ajastust u 450 miljonit aastat tagasi. Suurem mullateke algas maismaa intensiivsel koloniseerimisel devonis u 400 miljonit aastat tagasi, kui soontaimed asusid massiliselt hõivama eelkõige niiskemaid maakohti (söelademete tekke algus).