Samasuguseid kogemusi jagatakse omavahelistes vestlustes, sotsiaalmeedias, ajakirjanduses. Varem ei räägitud metsast nii palju. Kui räägitigi, väljendasid peamiselt muret valdkonna teadlased ja looduskaitsjad. Nüüd võtavad järjest enam sõna tavalised inimesed, kes on tähele pannud, mis metsas toimub. See tekitab küsimuse, kas mure lageraiete pärast on põhjendatud.
Statistilise metsainventuuri andmetel tehti 2016. aastal lageraieid 32 400 hektaril.[2] Selleks et tajuda, kui suure osa maastikust see moodustab, võib ette kujutada kahte Tallinna-suurust ala. Kuna aastane lageraie pindala on püsinud samas suurusjärgus juba mitu aastat, raiuti kolme aasta ja kolme kuuga[3] lagedaks Hiiumaa suurune maa-ala.
Lageraiete tegemist on soodustanud seadusemuudatused. Kümme aastat tagasi langetati mändide ja kaskede lageraiet lubava vanuse alampiiri kümne aasta võrra.
2006. aastal raiuti lagedaks 12 200 hektarit.[4] Praegune aastane lageraiete pindala moodustab sellest 260 protsenti. Maastikul on ikka leidunud raiesmikke ning varem on neid peetud loomulikuks, kuid viimasel ajal on iga-aastane lageraiete pindala jõudnud nii suure ulatuseni, et on ületanud teatud taluvuspiiri.
Lageraiete tegemist on soodustanud seadusemuudatused. Kümme aastat tagasi langetati mändide ja kaskede lageraiet lubava vanuse alampiiri kümne aasta võrra.[5] Lisaks anti võimalus teha lageraieid nooremates metsades, kus puude keskmine rinnasdiameeter on saavutanud ettenähtud suuruse.[6] Möödunud aastal langetati kuuskede lageraiet lubava vanuse alampiiri 20 aasta võrra.[7]
Seega, kui süveneda metsastatistikasse ja seadustesse, võib öelda, et mure lageraiete pärast on põhjendatud. Viimase kümne aasta jooksul on vastu võetud mitu seadusemuudatust, mis on avardanud võimalusi lageraiete tegemiseks. Kui lähtuda andmetest kogu taasiseseisvusaja kohta, siis kunagi varem ei ole aastased lageraiete pindala olnud nii mitu aastat järjest nii suur kui viimastel aastatel.[8]
/nginx/o/2018/06/07/7888717t1h3801.jpg)
/nginx/o/2018/06/07/7888715t1h8009.png)