Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2012/04/11/1051002t1hc01c.jpg)
/nginx/o/2018/05/31/7873700t1h82c6.jpg)
Eelmises palas sedastasime, et meie maailm on sinivetikate oma. Nagu ökoloogias tihti, on sellise üldistusjõuga väide ühelt poolt tõene ja teiselt poolt valelik. Ühes teoreetilise bioloogia kevadkoolis oli kunagi õhtuse arutelu teemaks «Ökoloogia seadused». Kevadkooli põhiideoloog, professor Kalevi Kull lõpetas diskussiooni tõdemusega: «Ökoloogia ainus kehtiv seadus on seega tõik, et ökoloogias seadusi ei ole.» Kuuldu peale küsisin mina lihtsameelselt, et siis pole ju see viimane seadus ka õige. Selle peale Kalevi itsitas kavala näoga ja ütles: «Just nimelt!»
Sinivetikad ei oleks ilmselt kunagi suutnud maapinnale ronida, kui seened neid aidanud poleks. Evolutsioonis juhuslikult toimunud käepigistus ühe meile tundmata seene ja endise heterotroofi (elutekkelisest ainest toituja), nüüdseks aga sinivetikaid ringi vedava autotroofi (eluta ainest toituja) vahel osutus epohhiloovaks.