Vana metsa raiumata jätmine ei tähenda majanduslikku kahju

Foto: Arvo Meeks / LEPM

Kui avalikkuse tähelepanu alla sattus metsaraie Narva-Jõesuus, ütles RMK Ida-Virumaa metsaülem Alar Süda raadiouudistes: metsad on küpsed ja vajavad raiet, kui selle asjaga viivitada, siis metsad kukuvad ise ümber ja muudatus on veel suurem. Sellest loogikast lähtuvalt ei saaks maailmas ürg- ja põlismetsi üldse olemas olla. Ammu pikali ja mädanenud peaksid olema kõik vanad metsad, mis asuvad Eesti kaitsealadel.

Oleme viimaste aasta(kümne)te jooksul kuulnud jutte sellest, milline tohutu majanduslik kahju on vana metsa püstihoidmine. Seda räägivad meile nii riigi esindajad kui ka metsatöösturid ja metsamaade kokkuostjad. Nende juttudega on aeg-ajalt mindud küllaltki emotsionaalseks stiilis «raha põleb taskus». Viimati sai Erametsaliidu juhatuse liige Ando Eelmaa hakkama väljaütlemisega, et vanas metsas jalutamine «väiksemagi tuulega on väga suur julgustükk».

Sellel ideoloogial põhinevad kõik viimastel aastakümnetel tehtud metsapoliitilised otsused, eelkõige järjest nooremate metsade raiumine. Et kui me ei raiu, siis mädaneb ära ja kanname suurt majanduslikku kahju. Sedasama ideoloogiat aetakse hoolega edasi ka uue metsanduse arengukava koostamise töörühmades, kus nõutakse järjekordset raievanuste alandamist.