Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/03/6404823t1haada.jpg)
/nginx/o/2018/05/15/7846403t1h67a4.jpg)
Kui avalikkuse tähelepanu alla sattus metsaraie Narva-Jõesuus, ütles RMK Ida-Virumaa metsaülem Alar Süda raadiouudistes: metsad on küpsed ja vajavad raiet, kui selle asjaga viivitada, siis metsad kukuvad ise ümber ja muudatus on veel suurem. Sellest loogikast lähtuvalt ei saaks maailmas ürg- ja põlismetsi üldse olemas olla. Ammu pikali ja mädanenud peaksid olema kõik vanad metsad, mis asuvad Eesti kaitsealadel.
Oleme viimaste aasta(kümne)te jooksul kuulnud jutte sellest, milline tohutu majanduslik kahju on vana metsa püstihoidmine. Seda räägivad meile nii riigi esindajad kui ka metsatöösturid ja metsamaade kokkuostjad. Nende juttudega on aeg-ajalt mindud küllaltki emotsionaalseks stiilis «raha põleb taskus». Viimati sai Erametsaliidu juhatuse liige Ando Eelmaa hakkama väljaütlemisega, et vanas metsas jalutamine «väiksemagi tuulega on väga suur julgustükk».