«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on»: Mida me ei tea, et me ei tea?

Kristjan Zobel, ökoloog. Foto: Erakogu

Nädala eest samas rubriigis ilmunud pala pealkirja ei mõelnud välja mina. Selle soovitas professor Jaanus Remme, kes arukalt märkis, et me ei saa ju rääkida nendest asjadest, mille kohta me ei tea, et me neid ei tea. Algne pealkiri oli lihtsalt «Mida me ei tea?», lõplikuks variandiks jäi «Mida me teame, et me ei tea?». 

Sellegipoolest püüan seekord rääkida just asjust, mida enamik, kaasa arvatud mina, ei tea, et me ei tea. Mina saan sellest rääkida, sest ma sain professor Peeter Tenjesega äsja peetud maailmavaatelise vestluse käigus teada mõnda, mille kohta ma varem absoluutselt ei teadnud, et ma seda ei tea.

Ehkki Charles Darwini uurimistööd panid juba 19. sajandi teisel poolel inimkonna eneseteadvusele kõva põntsu, saabus tõeline ilmavaateline katastroof alles 20. sajandil tänu ühele patendiametnikule, kes sai maailmast kui tervikust esimesena aru õigel moel – puhtalt matemaatiliselt. Hoopis teisiti, kui seni ülima au sees olnud Isaac Newton, kes oli muide puhtakujuline empiirik. Selle konfliktse ja gümnaasiumis halvasti edasi jõudnud patendiametniku nimi oli Albert Einstein. Ta oli kurivaim, kes «kaotas» meie «valmis» maailmast ära absoluutse aja. Newtoni füüsikas oli aeg taustsüsteemina absoluut, Einsteini maailmas on aeg defineeritav ainult kiiruse kaudu.