Kristjan Zobel: «Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Mida me teame, et me ei tea?

Kristjan Zobel, ökoloog. Foto: Erakogu

Kui maakera peale oli piisavalt vett kondenseerunud, sai elutants peale hakata. Erakordse vedamisena oli ookean juba 3,7 miljardit aastat tagasi väga soodne keskkond, kus toimetada. 

H2O on tänu molekulide ebasümmeetrilisele ehitusele tegelikult konglomeraat, kus molekulid justkui üksteisel natuke käest kinni hoiavad. Sellise käepigistuse nimi on keemilises slängis vesinikside. Teisisõnu, vesi soojeneb aeglaselt ja laseb sooja ka aeglaselt välja. See hämmastav keemiline omadus tekitas mõned miljardid aastad tagasi väga stabiilse maailma, ja teeb seda tänini. Veekeskkond on üldiselt soe, aga mitte liialt. On aeg-ajalt ka külm, aga mitte liialt. Ja temperatuur kõigub aastate, aastasadade, aastatuhandete, aastamiljonite ja aastamiljardite vältel ainult veidi. Kolm-neli korda on maakera olnud ka jää ja lumega kaetud moodustis (vahel ligi 70 miljonit aastat, mõnikord rohkem või vähem). Mikroobid on sellised ajutised jamad alati vabalt üle elanud.

Ökoloogid tekkisid maailma üpris hiljuti. Kuna uurimisobjekt käib üldiselt üle jõu, pole ökoloogide renomee olnud kuigi hea. Poolilukirjanduslikul moel on püütud ökosüsteeme küll terahaaval uurida, kuid seni pole sest suuremat tolku olnud. Üks akadeemik on loengu ajal pillanud lause: «Need, kes millestki midagi ei jaga, nimetavad ennast ökoloogideks.» See on paradoksaalsel moel täiesti õige väide. Mida akadeemik mainida unustas, on tõik, et tema on sama rumal kui meie, ökoloogid. Või siis on minu arusaam teaduse eesliinist täiesti vale. Paluksin kolleegidel, kes minust paremini maailma mõistavad, vastata neljale lihtsale retoorilisele küsimusele.