«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Kuidas kõik algas?

Kristjan Zobel, ökoloog. Foto: Erakogu

​Kuidas see ilmakärakas juhtus, mis meie aegruumi olevaks tegi ja mida füüsikud on hakanud nimetama Suureks Pauguks? Sellest ei tea me tuhkagi. Einsteini võrrandid ei ütle silpigi selle kohta, mis toimus enne. Tuleb meenutada, et meiega võrdselt targad inimesed elasid maamunal juba väga ammu. Seega on mõistlik vaadata tsivilisatsiooni ajalukku ja arvestada ka kõige vanemate Suure Paugu kirjeldustega. 

Kristlased leiavad need piiblist, muu maailmavaatega inimesed mõistagi mõnest teisest tekstist. Kuna mina olen juhtumisi kristlane, jään edaspidi vanadele tekstidele viidates nimetatud pühakirja raamidesse.

Moosese esimesest raamatust, kus toonaste teadmiste kohaselt paigutati maailma teke ekslikult lähiminevikku, saame lugeda, et «Alguses lõi Jumal taeva ja maa (Mo 1)», s.t «välja ja aine». Tänapäeval teame, et sellest Suureks Pauguks ei piisa, vaja on ka reegleid selle kohta, kuidas pauguga toime saab. Sel teemal leiame viite Johannese evangeeliumist (Joh 1): «Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.» Ühesõnaga, eksisteerib juba aastasadade tagant pärinev oletus, et keegi siiski pidi valdama infot, mis oli vajalik universumi käivitumiseks meie jaoks. Termini «maailm» reserveeriks ma meelsasti meile hästi tuttavale osale universumist ehk planeedile Maa. Mis on, vastupidiselt paljude veendumusele, muide, ümmargune.